Nähtav ja nähtamatu kirik
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number: 8. mai 2002 Nr 18 /
Eestlastele oli luteri kirik veel sajand tagasi valdavalt baltisaksa kirik (Herrenkirche), samamoodi nagu õigeusu kirik oli keisri kirik. Kiriku vaimulikkond ja juhtkond koosnes peamiselt nende rahvuste esindajatest.
Mikko Ketola kirjutistest võib lugeda, et luteri kirik Eestis ei jõudnud kahe maailmasõja vahel saada tõeliseks rahvakirikuks. Veel 1920ndate aastate alguses oli enamus vaimulikest baltisakslased (kuigi mitte kiriku juhtivatel kohtadel) ja veel 1939. aastal oli neid pea neljandik. Et kirik ei jõudnud rahvale täiesti omaks saada, langes nõukogudeaegse surve all kirikuliikmete arv.
Ka Toomas Karjahärm ja Väino Sirk pühendavad terve peatüki läinud aastal ilmunud raamatus «Vaim ja võim: Eesti haritlaskond 1917–1940» vaimulikele Eesti haritlaskonnas ning ka sealt loetust jääb sama mulje. Et nähti küll vaeva sellega, et kirik muutuks eestlastele lähedasemaks, kuid tulemus polnud eriti edukas. Sama vaeva nägid õigeusklikud, kes ei olnud oma püüdlustes mitte vähem innukad – juba aastal 1909 oli 61% (123st 75) Eesti õigeusu kiriku preestritest rahvuselt eestlased! Kuid needki püüdlused luhtusid pikemas perspektiivis.
Siin me nüüd oleme. Oleme unikaalne rahvas, sest teist sellist rahvast, kes käiks kirikus (mošees, templis jne) veel vähem kui eestlased, annab maailmast otsida. Meie «nähtav kirik» on nõrk. Nähtav kirik tähendab kirikuhooneid, jumalateenistusi, ametlikku kiriku liikmeskonda, kiriku õpetust ja muud sellist. Läinud suvel rääkisin ühe Tartusse konverentsile tulnud leedulasega kirikust ja riigist Eestis. Ta imestas väga, et kirikul on Eestis nii väike mõjuvõim. Ei erine ka soomlastelt või lätlastelt kuuldud võrdlused nende kiriku mõjust ühiskonnas.
Kui aga nähtava kiriku kõrval vaadata nähtamatut kirikut, kiriku sümboolset tähendust inimestele, seost kultuuri ja rahvuslusega, siis on luteri kiriku mõju eestlastele märksa suurem. Uuringud on näidanud, et neid, kes peavad end luterlasteks, on mitmeid kordi rohkem kui kirikuskäijaid või kirikumaksu maksjaid.
Luteri kirik on osa Eesti kultuurist, ühendab seda lääne tsivilisatsiooniga ning omab (leedulastega võrreldes küll nõrka) seost rahvusideega. Kui ka luteri kirik pole ajalooliselt kogu aeg eesti rahva kõrval olnud, on pea igal ajal olnud vaimulikke, kes seda on teinud. Ja see ongi kiriku side rahvaga.
Alar Kilp
