Nelipühad on kristliku kiriku sünnipäev

Pühapäeval tähistame kirikus I nelipüha. Tegu on jõulude ja ülestõusmispühade järel kolmanda suure pühaga kirikuaastas.

Pühad kirjeldavad Püha Vaimu väljavalamist esimeste kristlaste peale. Tegu oli väga erilise sündmusega, mil inimesed rääkisid võõraid keeli, mida nad polnud kunagi õppinud. Ja teised inimesed said räägitust aru. Selline keeltes kõnelemine oli märk Püha Vaimu tööst ja seda võib märgata osa kristlaste palveelus tänini.

Alus kristlikule kirikule
Peale keeltes kõnelemise pidas Peetrus seda seletava jutluse, mille järel ristiti 3000 inimest. Selle sündmusega oli pandud alus kristlikule kirikule. Jumal andis inimestele Püha Vaimu ja nad hakkasid seepeale uskuma. Nii on ka tänapäeval kiriku õpetus endine: usk pole mitte inimese enda valiku tulemus, vaid Püha Vaim annab usu. Tegu on Jumala suurima kingitusega inimesele, mis päästab tema surmast ja hukatusest.
Nelipühal ristitud 3000 inimest olid kirikule alusepanijad. Tegu oli suure rahvahulgaga. Ristituid oli kaks korda rohkem, kui meie Eesti luteri kirikus aasta jooksul ristitakse. See on märk Jumala Vaimu tööst toonaste inimeste juures.
Kirik on ristitud inimeste kogu ja iga ristitud inimene on kristlane. Nii võib kutsuda nelipühi ka kiriku sünnipäevaks. Tegu oli maailma muutva sündmusega, mille tulemusel kujunes väikesest jüngrite hulgast maailma suurim usuline liikumine, millesse kuulub iga kolmas maailma elanik. Alates nelipühadest on kiriku liikmeskond maailmas tänapäevani püsivalt kasvanud.

Tuli taevast kohinana
Nelipühasid kutsutakse ka suvistepühadeks, sest need pühad langevad suve algusesse. Ilmselt saabuva suve märgiks tuuakse meie kultuuriruumis nelipühadel kirikusse-tuppa kaseoksad, mis on värskelt lehte puhkenud. Samas tuletavad kaseoksad meelde ka Püha Vaimu, kes esimestel nelipühadel tuli taevast kohinana, otsekui tugev tuul oleks puhunud. Nii liiguvad ka kaselehed tuule käes, tuletades meile meelde Jumala Vaimu, kes siin maailmas liigub ja meile elu mõtte annab.
Nelipühad on 50 päeva pärast ülestõusmispühi ja 10 päeva pärast taevaminemispüha. Jeesuse ülestõusmise ja taevasse minemise järel tuli Püha Vaim täitma seda tühimikku, mis oli inimeste hinges. Jee­sus lausus: „Ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees.“ (Jh 14:16–17) Nelipühadel täitus see tõotus.

Hing peab puhas olema
Nelipühade tähistamisel on ka mitmeid ilmalikke traditsioone. Et pühadele puhtalt vastu minna, käidi nelipühade laupäeval saunas, mis osutab sellele, et nii ihu kui hing peavad pühadesse astudes puhtad olema. Samuti algas nelipühadega kiigehooaeg ja nii tähistati neid pühi ka kiikudes. Mõnel pool värviti mune, mis osutab pühade seotusele ülestõusmispühadega.
Nelipühade ajalooline taust on seotud juutide lõikuspühaga, mida tähistati samal ajal. Muudes keeltes vihjab pühade nimi tavaliselt viiekümne päeva möödumisele ülestõusmispühadest või Pühale Vaimule või päeva pühadusele. Eestikeelne numbri neli rõhutamine on siin küllaltki erandlik. Võimalik, et siin on vihje neli päeva kestvatele pühadele (seoses pühade eel olevate palvepäevadega) või siis neljandatele suurtele pühadele kirikuaastas (jõulud, ülestõusmispühad, taevaminemispüha, nelipühad).
Kaido Soom,
teoloogiadoktor