Nõnda tuli (taas)iseseisvus…

20 aastat tagasi olid kiriku lävepakud madalaks tallatud. Eestlased tulid, et taastada side Jumala ning usuga. Palvetati isamaa vabaduse ja emakeele puhtuse eest. Suureks paisunud kogudused ootasid uusi töötegijaid. EELKs ordineeriti 1991. aastal diakoniks neli ja õpetajaks viis meest.  
Milline oli tunne noore mehena 20 aastat tagasi käed adra külge panna? Kui aegumatult kõlab toonane sõnum täna?
Hannes Nelis, Valjala, Kaar­ma ja Muhu õpetaja:
Nüüd tagantjärele mõtlen, et see pidi kole tunne olema! Olin usuteadust õppinud napi aasta, kui mind ordineeriti diakoniks ning saadeti kogudusetööle. Meenub, et läksin umbes sel ajal eksamit andma Jaan Kiivitile, kes uuris, mitu eksamit on juba tehtud, ning mina sain vastata, et viis viiekümne viiest. Teoreetiline alus polnud praktikani jõudmisel seega just suur.
Eks see tulenes suurest vaimulike põuast. Tööd oli palju, töötegijaid aga nappis. Aga küllap ei osanud ma tookord ise asjale veel nii vaadata, olin täis soovi hakkama saada ning Jumala abiga olen ellu jäänud ja samas ametis. Vaimulikuametis on jätkuvalt ka minu toonased ordinatsioonikaaslased, praegune Saarte praost Veiko Vihuri ja abipraost Anti Toplaan.
20 aastat tagasi oli inimestel suur tung tulla kirikusse. Kuressaare koguduses oli näiteks suvel 200 leerilast. Et ühel päeval ei jaksatud neid konfirmeerida, toimus mitmel järjestikusel pühapäeval leeripüha. Väga oluline oli mentori osatähtsus. Pean ennast õnnelikuks inimeseks, et sain olla Jaan Tammsalu juhendatav, kes toona oli Kuressaare õpetaja. Kasutan tänini tema nõuandeid.  
Miks tuldi kirikusse? Mu meelest inimesed hoomasid, et ilma Kõigevägevama toeta ei saavuta me midagi, k.a oma riiklikku iseolemist.
Juba varem, kui Kuressaare õpetajaks oli Joel Luhamets, toodi kirikupalvesse palveid eesti poiste eest, kes teenisid Nõukogude armees olles tihti ohtlikus piirkonnas Afganistanis. 90ndate alul tajuti, et Jumal on meie palveid kuulda võtnud, et läbi mitmete tegusate inimeste on ta toonud meie maale ja rahvale helgemat olemist. Võib-olla tulid paljud kirikusse ka protestist, keelatu on ikka ahvatlev. 
Mul on väga kahju, et eestlaste mälu on lühike. Kipume unustama noid 20 aasta taguseid tundeid ja lubamisi. Toda aega, kus Jumala abiga sai võimalikuks soov saada vabaks. Kirikud on jäänud tühjaks, kogudused väikeseks, oleme paljud Jumala poole seljaga.
 Meie uhked iidsed katedraalid, millega turistide ees uhkeldame, on lagunemas. Aga juba vanad prohvetid noomisid iisraellasi, et kuidas saate nõuda õnnistust, kui teie pühakoda laguneb. Mitmed märgid näitavad, et me ei ole seda õnnistust ära teeninud. Me ei tohiks unustada, mis on olnud, ja Jumala osa selles, kuhu oleme jõudnud.
Millega on jäänud meelde ordineerimisaasta augustikuu? Millist ametialast karjääri on õnnestunud 20 aastaga teha?
Peeter Paenurm, Tartu abipraost, Maarja koguduse õpetaja:
Olin tol ajal praktikandina kolmandat aastat Haapsalus. Koguduse elus oli suvi hästi aktiivne: valmistusime missioks, võtsime vastu palju külalisi Soomest, Rootsist ja kaugemaltki, toimus maakonna pühapäevakoolide päev, leerilaager. Augustis valmistusime kooriga reisiks Rootsi. Ootasime viisasid, kui Moskvas algas riigipöördekatse.
Haapsalu lennuväebaas ei toetanud putši ja linnas madistamiseks ei läinud, kuid pingeline oli loomulikult. Kuidagi eriliselt on jäänud meelde see, kuidas seisime mõned päevad hiljem laeva tekil ja vaatasime kaugenevat Tallinna siluetti.
Meil olid küll taskus passid kirjaga «CCCP», kuid ometi olime juba iseseisva Eesti Vabariigi kodanikud. Oli väga ülev tunne, südames suur tänu.
Tulin kirikutööle sel ajal, kui kirikut ei peetud karjääri tegemise kohaks. Jagan seda põhimõtet siiani. Vaimulikutöö on teenimine ja võitlus Jumala au eest, hingekarjase karjäär on kasvamine alandlikkuses ja teenimisvalmiduses.
Millised on meenutused vaimulikutee algusest, kui teid ordineeriti EELK noorima õpetajana Võru praostkonna suurima koguduse Vastseliina hingekarjaseks?  
Ove Sander, assessor:
Aastast 1991 on mitmed momendid praeguseni kustumatult meeles. Teise kursuse tudengina ordineeriti mind jaanuaris noorima EELK vaimulikuna suure maakoguduse õpetajaks. Imetlen siiani toonaste otsustajate, peapiiskop Kuno Pajula ja Võru praosti Armand Leimanni julgust usaldada 20aastane noormees vastutusrikkasse rolli. Ma ei ole kindel, kas ma nüüd pastoraal­seminari juhatajana alati nii julge olen! Küllap oli tegemist vaimuliku läbinägemisega.
Oluline oli ka koguduse suhtumine, mind võeti kohe omaks ning mingeid kohanemisraskusi ma ei mäletagi. Aasta jääb meelde ka seoses esiklapse sündimisega perre. Noore perena leidsime abikaasaga südikust harida aiamaad, kasvatades olulises mahus vajaminev toidupoolis.
August on meeles eelkõige seoses Moskvast suunatud riigipöördekatsega. Meeles on heli: pealevajuv mühin või müra. Et raudteed polnud läheduses, siis oli seda kummastav kuulda. Ei saanud esiotsa aru, mis toimub. Siis tulid juba inimesed teatega, et Misso ja Luhamaa teed pidi sõidab tankikolonn. Vene tankid tulevad, liikus teade suust suhu, külvates rahva seas nõutust, kohkumust, peataolekut.
Meil olid külas minu ja abikaasa vanemad, kel olid mälestused 40ndate nõukogude tankide tulekust. Loomulikult arutasime, mida oleks mõistlik teha: jääda või pageda. Aga kus sa nii lihtsalt kolmekuuse imikuga lähed?
Ootasime kogudusse just delegatsiooni Taani sõpruskogudusest, mida juhtis tänaseks EELK tunnustuse pälvinud Sigurd Rambusch Taani riigiarhiivist. Sain majandist külaliste vastuvõtmiseks bussi. Võrust läbi sõites möödusime tankikolonnist. Nii elasid meie külalised läänest meiega koos läbi kõik nood pingerikkad päevad.
Nad rääkisid, et läbisõidul Stockholmist oli Taani suursaadik neid teavitanud Nõukogude Liidu koosseisus oleva Eesti keerulistest oludest ning rõhutanud, et Taani riik ei saa garanteerida oma kodanike julgeolekut Eestis. Taanlased viisid läbi hääletuse ning otsustasid siiski tulla. See mõjub mulle tänase päevani kui näide euroopalikust ühtsusest.
20 vaimulikuks olemise aastaga olete silma jäänud tegevusega väljaspool kirikumüüre. Kuivõrd kattub ordineerimise aegne ettekujutus vaimuliku ametist praegusega?
Naatan Haamer, Tartu praost­konna vikaarõpetaja:
20 aastat on vaimuliku ametis pikk aeg. Sellega jõuab ettekujutus oluliselt muutuda. Kuigi olin üles kasvanud pastoriperes, oli minu ettekujutus valitud ametist ikkagi naiivne, võib öelda idealistlik.
Kindlasti seostasin oma tegevust ühe konkreetse kogudusega. See, et olen nüüdseks palju töötanud väljaspool kirikumüüre, ei mahtunud toona pähe. Eks see tulenes juhuste ning sisemise äratundmise koosmõjust, et olen ühe koguduse õpetaja ametist jõudnud laiemasse töökeskkonda. Aeg ja kogemused on muutnud mind vaimuliku ametis avatumaks ja tolerantsemaks.
Kuivõrd olete muutnud oma seisukohta kiriku rollist ühiskonnas võrreldes 20 aasta taguse ajaga, mil Teid ordineeriti EELK õpetajaks?
Avo Üprus, Tallinna Peeteli koguduse õpetaja:
Ideaalis mitte grammigi. Praktikas aga kõnelevad märgid muud. Kirik ei ole kahjuks suutnud täita rolli, mida ühiskonna vajadused eeldavad. See hakkab silma ja vaimulikuna on mul seda kurb nentida.
Kirik peaks seda tunnetama ja leidma mudelid, mida rakendada. See eeldab paindlikkust, tundlikkust ja eesmärgipärast tegutsemist, ennekõike kiriku aktiivsust, mida aga osa vaimulikest ja ilmikutest ei pea oluliseks liturgia kõrval.
Sellest on muidugi kahju, kuna on muutnud kiriku rolli ühiskonnas võrreldes 20 aasta taguse ajaga ning paraku kiriku kahjuks.
Liina Raudvassar