Noor, igavesti noor
/ Autor: Mari Paenurm / Rubriik: Arvamus, Toimetaja ringvaade / Number: 25. aprill 2012 Nr 19 /
Eile sai üheksakümneseks tartlasest arst Heino Noor, kes on olnud ka Eesti Kiriku taastamise juures.
Ta suuri õnnitlusi vastu ei võta, liiatigi on praegu Tartus haiglas. Natuke varjul. Üldiselt ei meeldi talle oma sünnipäeva pidada, sest suure osa elust on Heinot saatnud teadmine, et just tema sünnipäeval hukati Siberis ema Salme.
Julgen pidada Heinot oma sõbraks, saame mõnikord kokku ja ajame juttu. Need on pikad jutuajamised ja me nimetame neid teraapilisteks, ehkki mina kuulajana saan sealt kindlasti palju rohkem. Heino pagas on tohutu, aga ma ütlen ausalt, see ei ole raske. Ta on endaga suure töö ära teinud ja Jumal on kindlasti ta vastu armuline.
Esimese küüditamise aegu oli Heino Hiiumaal ja teda ei saadud kätte. Ema ja isa viidi. Kui Heino pärast Vene mobilisatsiooni, «sõbra» valetamise ja pealekaebamise järgset vangilaagrit ja surmamõistetute kambrit ning tööd Uuralis lõpuks Haapsallu jõudis, sai ta kätte ema kirjutatud kirja. Ema kirjutas, et nad on «luksuslikes» tingimustes – ainult kolmekesi loomavagunis. Lisaks palju häid soove ja mõtteid, ja alla kirjutanud – Ema.
Selle paberi poetas vaguniukse vahelt Salme Noor veel Eesti piires välja ja üks raudteetööline, kes selle leidis, toimetas Läänemaale – peenikeseks rulliks kokku keeratud kirja ülaosas seisis «Heino Noor».
See kiri ootas Heinot sugulaste juures üle 10 aasta, seni, kuni ta lõpuks koju jõudis. Hoopis teise riiki ja meelsusse. Õnneks on Heino endaks jäänud, tema armastust ja tuge on tundnud paljud, ta on suutnud luua ja üles ehitada ka keset kaost ja hävingut, ka sellist hävingut, kus inimlik ja ajalik kurjus näib varjutavat meie arusaama Jumala kohalolust.
Eks meil kõigil ole siin elus vastamata küsimusi, aga ma usun, et ka need saavad kord vastused, sest kõik see, mis praegu poolik, tuleb valguse kätte.
Mari Paenurm
