Olla või omada ehk kirikust ja saunast

Möödunud nädala reedeses Eesti Päevalehes analüüsib Tartu ülikooli eetikakeskuse juhataja professor Margit Sutrop üle-eestilisele noorte esseekonkursile «Olla või omada?» laekunud töid. Ta on hämmastunud «sellest tohutust edukultusest», mis läbis peaaegu kõiki esseesid. Kummatigi ei pärine laste väärtushinnangud kusagilt mujalt kui nende vanematelt ja vanavanematelt. Ühe essee motoks oli: «Minu vanaema ütleb, et maailmas on vaid kaks suguseltsi: Needkelpole ja Needkelon.»
Sutropi meelest on kurb, et noorte arvates on väärtuseks omada haridust, mitte olla haritud. Teadmised on vahend, mille abil saavutada korralik töökoht ja ühiskondlik positsioon. Õpilased kinnitavad nagu ühest suust, et pärast gümnaasiumi tuleb minna ülikooli, samas on aga täiesti teise- või kolmandajärguline, missugust eriala ülikoolis õppida või milline elukutse tulevikus valida. Selge on vaid see, et ilma hariduseta ei jõua elus edasi.
See ei ole sugugi üksnes eliitkoolide abiturientide mõttemall. Külakoguduse vaimulikuna näen hästi, millist stressi ja pinget peavad taluma ühe keskpärase maakooli õpilased, kes tahaksid elus kuhugi jõuda ja midagi saavutada. Koolipäev kestab 7-8 tundi, kodus tuleb raamatute ja arvutiekraani taga veeta veel 3-4 tundi. Nädalavahetusi sisustavad referaadid ja mahukamateks kontrolltöödeks õppimine. Kuid tööpäeva ja -nädala pikkus on ainult pool häda. Hoopis hullem on alaline ebakindlus ja hirm tuleviku ees, sest ka paremad õpilased jäävad ülikoolide uste taha. Läheks tööle, aga kes sind võtab? Ja oledki luuser valmis.
Sutrop arutleb: «Oleme õpetanud oma lapsi vaeva nägema, end pingutama, et jõuda elus edasi ja pääseda haljale oksale. Samas nad ei tea, kes nad on ja mida nad tahavad. Mis neile rõõmu teeb või mille all nad kannatavad. Joostes oma laste eduka tuleviku pärast tormi eliitkoolidele, nõudes neilt häid hindeid ja tulemusi, oleme kasvatanud üles põlvkonna, kes usub, et elus on tähtsaim saada sisse õigesse kooli, õppida prestiizikat eriala (juura, ajakirjandus, suhtekorraldus, võõrkeeled, sotsioloogia vms), tundmata sügavamat huvi ühegi valdkonna vastu. Oleks loomulik, et ülikoolis õpitav eriala valitaks selle järgi, mida tahetakse teada ja mida tulevikus teha. Tundub aga, et tänapäeva tuupimiskool on surmanud õpilastes igasuguse teadmishimu ja teadmisjanu.»
Milline koht on selles totaalses edukultuses kirikul ja ristiusul? Paar nädalat tagasi küsis kirikulehe reporter noorelt ja edukalt Paide linnapealt, kas kirik ja eduka inimese imago käivad kokku. Vastus oli ühene: edukas inimene peakski koguduse liige olema. Need ajad veel tulevad, kui usk «moodi» läheb!
Loodan väga, et need ajad, mil usk oli osa seltskondlikust moraalist, ei tule enam kunagi tagasi. Tänu Jumalale, et meil ei ole veel eliitkogudusi, vähemasti ametlikult mitte, ning et leeri ja jumalateenistusele tullakse pigem uudishimust ja teadmisjanust kui sellepärast, et koguduse liikmeks olek kuulub eduka inimese imago juurde.
Jeesus kutsus enese juurde vaevatuid ja koormatuid. Nende hulgas oli nii elu hammasrataste vahele jäänuid kui neid, kes olid maitsnud prestiizi, positsiooni, raha ja võimu ning mõistnud, et need ei ole oma hinda väärt. Kusagil peab olema koht, kuhu võivad tulla need, kes peavad edukultust lapsikuks ja sellega kaasajooksmist enese mõttetuks ja lõppkokkuvõttes viljatuks kulutamiseks.
Evald Saag ütles, et püha on see koht, kus inimene saab end täiesti lõdvaks lasta. Näiteks saun. Kirik võikski olla nagu saun, kus kõik võtavad end alasti, viskavad leili ja lasevad end lõdvaks. Ega muretse sellepärast, kas saunal on tulevikku või vahetavad mullivann ja solaarium selle lõpuks välja.
Marko Tiitus