Õppida õpetama on kristlase eesõigus

Üleeile algas kooliaasta. Tegu on olulise sündmusega paljude inimeste jaoks. Kümned tuhanded lapsed alustavad oma kooliteed ja üldhariduskooli järel jätkatakse õppimist ametikoolides ja ülikoolides. Mäletan, kuidas Vigala koguduses vaimulikuna töötades võisin omal ajal esimesel septembril kirikus vastu võtta kõik kooliteed alustavad õpilased ja õpetajad ning paluda neile Jumala õnnistust. See oli jõulude kõrval aasta teine tipphetk koguduse elus.

Jumala õnnistuse palumine on oluline, sest kooliaasta eel on õppuritel ikka mingeid kartuseid ja hirme ning hea on, kui saame eesootavad teed usaldada Kõigekõrgema kätesse. Kõneledes ka vägagi sekulariseerunud inimestega, on nii mõnigi neist tunnistanud, et enne eksamit on ta palvetanud.

Mõeldes koolikiusamisele on hea, kui koolis püütakse luua vaimsust, kus olulisel kohal on need eetilised väärtused, mis aitavad teist inimest mõista, temast hoolida ja armastada kaasinimest. Siingi saab kirik olla abiks.

Kohtusin nädala eest koolidirektoriga, kes kõneles ühest vaimulikust, kelle kirikus nad õpilastega jõulude ajal käivad. Tema meelest vääris tunnustust selle vaimuliku sõbralikkus ja lihtne suhtlemine lastega. See, et preester näitab vanu piibliraamatuid ja kõneleb huvitavalt, liigutab ka koolijuhi südant.

Vanasti nimetati vaimulikku õpetajaks ja koolis õpetajana töötavat inimest kooliõpetajaks. Nüüd on nimetused muutunud ja koolis töötavad õpetajad ning kirikus kirikuõpetajad. Kuid vaimuliku õpetajaks kutsumine näitab nii mõndagi. Kirik on samuti hariduse andja, erinevate põlvkondade elutarkuse vahendaja.

Jeesus lausus „Teie olete maa sool“ (Mt 5:13). Selle all mõtles ta oma järgijaid ja sool tähendas mineraale, millega väetati põllupinda. Jeesuse järgija puhul pole oluline mitte see, mida ta saab teistelt, vaid pigemini see, mida ta saab anda ühiskonnale. Hiljem hakati ka kooliõpetajaid kutsuma maa soolaks. Kirikul ja koolil on tugev seos.

Mäejutluses öeldakse Jeesuse kohta, et „rahvahulgad olid vapustatud tema õpetusest, sest ta õpetas neid nagu see, kellel on meelevald, mitte nõnda nagu nende kirjatundjad“ (Mt 7:28–29). Kristus leidis ühtviisi tee nii lasteni kui täiskasvanuteni. Ka võõrausulisi ja patuseid ei põlanud Jeesus. Kõik said osa tema õpetustest.

Tallinna Kaarli kiriku fresko, kus Jeesus on avasüli ja lausub „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Mt 11:28), annab kõige paremini edasi tema õpetuse sisu.

Meil on Jeesuselt õppida nii mõndagi, sest õpetamine ja õppimine peaksid andma hingamise, elu mõtte, turvatunde ja rahu südamesse. Viimselt ka igavese elu. Kiriku vastutus on inimeste õpetamisel väga suur ja see pole mitte üksnes vaimulikel, vaid igal ristiinimesel.

Kui Jeesuse ajal õpiti õpetaja sõnad pähe ja anti need edasi teistele, siis tänapäeval on õpetamine ja õppimine pigem kommunikatiivne protsess, kus olulisel kohal on arutelu ja vestlus. Nii suhestub õppija õpetatava teemaga ja selle läbi kujuneb välja tema maailmavaade.

Kristlikus õpetustöös on eriti oluline teemaga suhestumine ja see, et õppija saaks kõigest aru. Tähtis on reageerida inimese vajadustele, nii nagu tegi Jeesus, kes küsis pimedalt „Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?” (Mk 10:51).

Selleks, et teisi õpetada, on vaja esmalt ise õppida. Ja ristiinimestena võime õppida Jeesuselt ja tema tegevusest. Üks luterluse eripärasid on see, et meie kirikus on alati rõhutatud õpetamist ja õppimist. Kooliaasta alguses võime mõelda palvetes kõigile õppijatele, aga lisaks võime kõneleda ka elukestvast õppest, mis ei lõpe iial.

Vaid olles ise valgustatud, suudame jagada valgust teistele ja ise õppides saame õpetada teisi. Õppida õpetamist võime Jeesuselt, kes ütles „õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele“ (Mt 11:29). Suhtumine õpetatavasse määrab ka õpetustöö õnnestumise.

Head uut kooliaastat kõigile õpetajatele ja õppijatele nii koolis kui kirikus!

Kaido Soom

Ajalehe Eesti Kirik kolleegiumi esimees