Peamine on järgida Jumala tahet

Mind ajendas kirjutama paar Eesti Kirikus viimasel ajal käsitlemist leidnud teemat.

Olgu öeldud, et kuulun selle luterlastest vähemuse hulka, kes on noorem kui 65 aastat ja kellele on senini üldjuhul korda läinud see, mida kirik kuulutab (vt Urmas Viilmaa, «Kirikust edujoobes riigis», EK nr 9, 28.02.).

Viimasel ajal on esile kerkinud mõtteid inimeste väärtustamisest koguduses ja olemasolevate liikmete aktiivsusest. Eks ühes tavalises kristlikus koguduses peaksidki koguduseliikmed olema kui õed-vennad ning inimene oma sooviga Jumalat teenida (laste-, noorte-, muusika-, diakoonia-, misjoni- vm töö läbi) olema tänuväärt tööriist ja abiline, kes avasüli vastu võetakse ja kelle algatust soositakse ning sellega kaasa minnakse.

Paraku võin kinnitada, et Eestimaal leidub ka selliseid luterlikke kogudusi, kus aktiivsed liikmed on pinnuks silmas ning erinevad algatused surutakse maha sõnadega «mäng ei vääri küünlaid». Et kui laste- või noorteõhtule tuleb vaid käputäis osalejaid, ei olegi mõtet midagi korraldada.

Inimese asemel kinnisvara

Sellistes kogudustes on õpetaja koguduseliikmetest tunduvalt kõrgemal seisev valitseja, mitte nende teenija, nagu see peaks olema.

Inimestega töötamise asemele on tulemas huvi koguduse kinnisvara vastu.

Viimaseks piisaks minu usaldamise karikasse ja üheks kirjutamise ajendiks sai kinnisvaratehing minu siiani kodukoguduseks peetud paigas, kus kogudus müüs magusa kesklinna krundi ühes väikelinnas konsistooriumi heakskiidul võileivahinna eest kinnisvaraarendajale.

Kuigi krundile kehtivad märkimisväärsed ehituspiirangud, on alust arvata, et arendajale tehakse selles osas teatud mööndusi. Kogudus pääses antud tehingu abil küll nulli kirjutamisest aastaaruande kinnisvaratulu lahtrisse, kuid olgem ausad – kui juba müüa otsustati, siis saadud summa oleks võinud olla kordi suurem.

Minu isiklik kokkupuude EELK kui organisatsiooniga on näidanud, et õigluse tagaajamisel ei ole mingit mõtet – üleval pool valitseb ringkaitse ning koguduse vaimulikku peetakse alati kõrgemaks ja paremaks koguduse ilmikliikmest või -liikmetest.

Selline käitumine tekitab minus kui kiriku liikmes ükskõiksust organisatsiooni vastu ja nii nagu ei tunne ma enam suurt huvi poliitikas toimuva vastu erinevate poliitiliste kemplemiste tõttu, olen kaotamas ka huvi selle vastu, mida kirik mulle ütleb. Mina tunnen ikka huvi selle vastu, mida Jumal mulle ütleb…

Vähem eneseimetlust

Teine teema, mis on läbi käinud mitmest EK numbrist, on Ida-Harju praosti valimine. Olen põgusalt kokku puutunud õpetaja Tanel Otsaga, tean teda kui inimest, kes suudab ka elu kõige keerulisema aja täita lootusega ning toetada ja innustada, kui ise enam ei jaksa uskuda… Seepärast ei usu ma, et tema praostiks valimine on midagi sellist, mille üle peaks läbi mitme lehenumbri arutlema ja pärast kaklust rusikatega vehkima. Oma tööd südamega tegev inimene sai sellesse ametisse valitud ja olgu Jumal temaga! Ei ole olnud küll au kohtuda tema vastaskandidaadiga, kuid tema kirjutisest («Ida-Harju sinodi taustal …», EK nr 11, 14.03.) paistab silma oma teenete esiletoomine ja eneseimetlus. Olgugi, et seda vaimulike seas paraku aeg-ajalt kohtab, aga et nüüd leheveergudel sellega esile tulla…

EELKs on väga palju pühendunud, südamlikke ja tublisid vaimulikke ning töötegijaid ja neile ei tahaks kuidagi liiga teha. Suurem osa teebki oma tööd südamega ning ei kuluta aega end leheveergudel nähtavaks-kuuldavaks tegemisele, vaid veedab ehk tunnikese mõne üksiku vanainimesega ja olen kindel, et see on Jumalale tunduvalt meelepärasem tegevus. Kuid eks vaja ole nii üht kui teist. Au ja kiitus kõikidele tublidele kiriku liikmetele – õnnistagu Jumal teie tegemisi!

Kes aga end siinkohal ära tundis ja kelle tegevusele etteheiteid sai tehtud – loomulikult võite minu arvamust ja kriitikat tühiseks pidada, kuid sel juhul palun teid, et te oma tegevuses ja otsustes lähtuksite rohkem Jumala tahtest ja juhtimisest, mitte iseenese kasust ja heast äraolemisest.

Rahusoovidega,

Anneli Pärlin

Harjumaalt