Peapiiskop pühitses pühakoja Kambjas

11. juulil pühitses peapiiskop Andres Põder taastatud Kambja kiriku.
Lisaks peapiiskopile teenisid jumalateenistusel praostid Joel Luhamets ja Vallo Ehasalu, abipraost Peeter Paenurm, õpetajad Ants Leedjärv Kullamaalt, Toomas Nigola Põlvast, Mehis Pupart Tormast, Lea Heinaste Järva-Peetrist, Raigo Ojamets Kodaverest ja Urmas Oras, diakon Aivo Prükk Maarja-Magdaleenast, üliõpilane Marko Tiirmaa Otepäält ja Georg Glaase Tallinnast ning pastor loci Kristjan Luhamets.
Rohkem kui 500 kirikulise seas olid ka õpetajad Kristi Sääsk Suure-Jaanist, Sulev Sova Kursist ja Hannes Aasa Hamiltonist.

Taastatud 20 aastat
Muusikat tegid organist Piret Stepanov, Kambja naisansambel, Tartu metsasarvekvartett, Kambja puhkpilliorkester Kalev Laanesaare juhatusel ja pühitsemispäeva ühendkoor, milles dirigent Kalev Lindali eestvõttel olid oma jõud ühendanud seitsme koori lauljad.
Jumalateenistusel osales ka president Arnold Rüütel abikaasaga. Pärast jumalateenistuse lõppu istutasid president ja peapiiskop kirikuaeda tamme. Koos kirikulistega mindi edasi pühakoja kõrval asuvasse koolimajja, kus Arnold Rüütel ja Madis Linnamägi andsid Forseliuse Seltsi poolt üle Wastse Testameni medali peapiiskop Andres Põderile ja õpetaja Kristjan Luhametsale.
Suure-Jaani koguduse õpetaja Kristi Sääsk andis Kambja kogudusele tagasi hõbekarika, mille kunagine Kambja koguduse õpetaja Oskar Erits 1944. aastal Kambjast põgenedes kaasa võttis. Kogudust oli tervitama tulnud 40 sakslast eesotsas emeriitõpetaja Wilhelm Johanninguga, kes kiriku taastamiseks on palju abi organiseerinud.

Kirjatarkuse häll
Kambja kirik hävis sõjatules 1944. aastal. Taastamine algas 1989 tollase sovhoosidirektori, praeguse vallavanema Ivar Tedrema eestvõttel. Praegu on Kambja kogudusel umbes 500 liiget, nimelise liikmeannetuse tegi eelmisel aastal 216 koguduse liiget. Eelmisel aastal ristiti koguduses 45 ja leeritati 43 inimest ning laulatati 9 paari. Kambja kirik asub Tartust 18 km Võru suunas. Pühakojas on üle 600 istekoha.
Esimest korda on Kambjat kirjalikult mainitud 1330. aastal seoses preestriga, mistõttu võib eeldada ka koguduse olemasolu.
Pühakoja algne ehitusaeg ei ole teada. Kirik on hävinud kolm korda (Liivi sõjas, Põhjasõjas ja Teises maailmasõjas) ning alati samas kohas üles ehitatud.
Kambja kirikuõpetaja Andreas Virginius tõlkis Wastse Testamendi, mis ilmus trükis 1686. aastal. Samast aastast loeb oma vanust ka Kambja kool. Pikki aastakümneid oli siin koolmeistriks Forseliuse õpilane Ignatsi Jaak. Viimase otsene järeltulija Adalbert Hugo Willigerode oli Eesti esimese üldlaulupeo peakorraldaja.
Esimesed teated eestikeelsest koorilaulust pärinevad samuti Kambjast (1794). Koorimuusika organiseerijaks oli siinne vennastekogudus. 18. sajandil kujunes Kambja üheks olulisemaks vennastekoguduse keskuseks Lõuna-Eestis. Hilisemal ajal on Kambjale kuulsust toonud eesti ärkamisaja tegelane Friedrich Wilhelm Ederberg ning Vabadussõja sangar Julius Kuperjanov, kes Kambjas üles kasvas, siin elas ja töötas.

Kristjan Luhamets

Kambja kultuurilooline tähtsus
1686. aastal ilmus lõunaeestikeelne Wastne Testament. Teose väljaandjaks loetakse Liivimaa kindralsuperintendenti Johann Fischerit, tõlkijaks Kambja kirikuõpetajat Andreas Virginiust ning toimetajaks tema poega Adrian Virginiust, hilisemat Puhja ja Otepää kirikuõpetajat.
1686. a alustas kiriku juures tööd üks Eesti esimesi talurahvakoole.
1794. a on mitmehäälse koorilaulu alguseks Eestis, Kambja eesti koorilaulu hälliks, sest siinne vennastekogudus pani aluse mitmehäälsele laulule.