Piiskopid pole pelgalt tippjuhid

Käesolev aasta on Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule ütlemata valikuterohke, peale põhikirja saame teada ka uue (või uuestivalitud) piiskopi ja peapiiskopi.
Ent kirik läheb edasi hoolimata meie valikutest – seda kannab Jumal.
Kirikukogu sügisistungijärgul, 23.–24. novembril valitakse peapiiskop ja piiskop. Kuigi muudatusi tundub olema üheks aastaks harjumatult palju, on ometi loomulik, et ametikandjad vahetuvad ja seadusedki muutuvad.
Kirikuseadus paneb paika
Kui suuri muudatusi on üheks aastaks liiga palju, siis ei maksa unustada, et kirikuseadus lubab peapiiskopi ametiaega pikendadagi, millele Eesti Kiriku veergudel on ka vihjatud.
Nii peapiiskopi kui ka piiskopi valimine kuulub Kirikukogu võimkonda. Piiskop valitakse peapiiskopi ettepanekul. Peapiiskopi kandidaadid seavad üles praostkondade sinodid, kusjuures igal praostkonnal on ühe kandidaadi ülesseadmise õigus ja ülesanne.
Samuti on Kirikukogu vähemalt 10 liikmel õigus üles seada oma soosik. Kirikukogu otsusega tuleb peapiiskopi kandidaadid esitada 1. novembriks 2004. Seadusetähes on ka targalt ära nähtud, et nii peapiiskopi kui piiskopi väärikale ametipostile sobib vaid 40–65-aastane meessoost õpetaja, kes olnud vähemalt 15 aastat EELK teenistuses õpetajana, praostina, Tartu ülikooli uusteaduskonna või Usuteaduse Instituudi ordineeritud õppejõuna.
Ristirahvas on seotud Jumala ja üksteisega usu läbi. Augsburgi usutunnistuses on öeldud: «Kristliku kiriku tõeliseks ühtsuseks piisab, kui evangeeliumi kuulutatakse üksmeeles ja õige arusaamisega ning sakramente pühitsetakse Jumala sõna kohaselt.»
Ometi maiselt on kirik organisatsioon nagu iga teinegi. Iga maine organisatsioon vajab juhte, kelleks meie kirikus on peapiiskop ja piiskop, kes masinavärgi erinevad osad üheks tervikuks seovad, et töö tulemuslikkus, stabiilsus ja järjepidevus säiliks.
Kuid piiskopid pole siiski pelgalt maised tippjuhid, sama usutunnistus ütleb: «Jumala õiguse järgi seisneb piiskoplik amet evangeeliumi kuulutamises, pattude andeksandmises, õpetuslike asjade otsustamises, väärõpetuse tõrjumises…»
Piiskopid on kirikus ühendajaks ja ülevaatajaks, töö koordineerijaks ja vaimulike ordineerijaks, hingehoidjaks peale- ja ennekõike. Pole põhjust kahelda – sellesse ametisse sobib ja selles ametis saab tegusalt toimida see, keda juhina oleks valmis tunnustama kõik see EELK ristirahvas.
Missugune on tegus juht
On raske tõsikindlalt öelda, missugune on parim juht. Erinevad juhtimisteoreetikud ütlevad siin õige erinevaid seisukohti. On selge, et tegus juht peab vaatama ettepoole, ilma visioonita pole kuhugi juhtida.
Ka parasjagu optimistlik peab olema, sest kes usuks selle lahendeid, kes ise nende toimivust ei usu ja teisi selles ei suuda nakatada. Peab keskenduma lahendusele, selle võimaluselegi, mitte ohvrina probleemipuntra kõikväelisust tunnustama.
Tegus juht saab olla see, kes teeb meeskonnatööd. Olgu tarkust ja energiat endal palju tahes, meeskonnas jõuab ikka rohkem. Nagu kapten palliplatsil, kes laseb meeskonnal mängida, kasutades ära iga liikme tööpanuse. Pole parim lahendus, kui kapten mängiks üksi või teeks seda koos paari südamelähedasema staariga. Liidri suuremaid oskusi, seda eriti EELK ideoloogilise laiapõhjalisuse juures, on ühise eesmärgi nimel tegutseda tulemuslikult koos ka sellega, kellega inimlikult ehk palju ei seogi.
Lootus Ülemkarjasele
Nagu ikka juhtide vahetuse ootuse puhul, on üleval mõnigi hirm või kõrgendatud lootus. Nii mõnigi neist on asjata. Ükski inimene pole kunagi nii võimas, et Jumalat Tema töös takistada või tagant tõugata.
Olgu strateegiad, kontseptsioonid ja visioonid millised tahes, ristirahvast kannab siiski edasi Jumal. Ja pole kahtlust, et ristirahva õige lootus on seatud mitte maisele karjasele, vaid taevasele Ülemkarjasele. Ja Tema palge ees on tähtis iga inimene ja tema ülesanded, kas või oma juhtide ja nende valimise eest palvetamiselgi.
Urmas Paju