Põhjust tänuks on meil kõigil

Viimasel ajal olen hommikul ärgates esimese asjana hakanud vaatama termomeetrit. Esimesel korral ei usu oma silmi, kui plinkivad elektroonilised numbrid panevad mind vastamisi tõsiasjaga, et pastoraadi alumisel korrusel on hommikul ainult viis kraadi sooja. Tilkuvat nina salli sisse mässides lähen katlasse tuld tegema. Algab järjekordne päev maapastori elus Issanda aastal 2009.
Inimestena oleme vahel sunnitud ärkama igasugustesse hommikutesse – ka sellistesse, kus pole tahtmist vaadata peeglissegi, rääkimata termomeetrist. Viimastel aegadel maad võtnud üleüldine mure tuleviku pärast paneb ilmselt päris paljud ärkamise järel esimese asjana hoopis ohkama. Töötuid, ületöötanud, alasöönud ja ülejoonud kaasmaalasi märgates hakkab vahel ikka täitsa kurb. Ja siis tekib tunne, et tahaks midagi muuta, alustada näiteks omaenda suhtumisest. Jõuluaeg muidugi aitab igasuguseid suhtumisi hästi ümber kohandada – kui süda on pühadehärdusest tulvil, pole eriti raske leida endas üles head inimest.
Hommikuti termomeetrit vaadates olen mõelnud samamoodi pühadehärdusest pakatava südamega: «Vähemalt on katus pea kohal ja kõht täis. Mõelda vaid, mõni ei tea hommikul veel sedagi, kas tal õhtul kusagile magama on heita…»
Ühel sellisel hommikul otsis mind üles keegi härra – soliidses vanuses, pealtnäha täiesti tavaline inimene. Vaatas usalduslikult silma ja näitas jopehõlma alt poolikut kotikest uriiniga. See olla tal kogu aeg küljes ja teel Valgast Tallinna bussis katki läinud. Kuri bussijuht olla vaese mehe tõstnud välja pakase kätte, et kõnni jala, kui tahad, aga meie reisijad ei pea sellist jälkust taluma. Märgade riietega härra kõndinud neli kilomeetrit, lahked poetädid lasknud tal radiaatorite juures kuivada ning pannud teise bussi peale, millega mees jõudnud Mustlasse. Nüüd siis uuris viisakalt ja piinlikkust tundes, et ehk on kogudusel pakkuda riideid, millega ta saaks rikutud rõivad asendada.
Mõni küsimärk sellest vestlusest justkui jääb, aga peletan oma peast kahtlused. Viin härra pastoraati, otsin talle kapist uhiuue pintsaku, veidi vähem uued, aga siiski korralikud ülikonnapüksid, ühed dressid, triiksärgi. Kui selgub, et Tallinna sõidu jaoks on puudu 125 krooni, annan igaks juhuks 200. No et saaks kohviga end turgutada ja nii. Kui bussipeatusesse jõuame, avastan, et mehel pole ka kindaid. Tõmban käest oma mulgi mustriga pikitud sõrmikud ja härra ajab need tänulikult kätte – veidi väikesed on, aga sobivad siiski. Ta küsib, kuidas saab mulle tasuda. Vastan õnnelikult, et pole midagi, see on jõulukingitus.
Sõidan koju ja silm särab – nii tore on head teha! Tunnen, et jõul tungib igasse keharakku ja ilmselt ei heiduta mind enam ükski termomeeter isegi siis, kui sellel plingivad miinuskraadid. Alati on ju kellelgi palju hullem. Põhjust tänuks ning rahuloluks on meil kõigil aga rohkem, kui arvata oskame.
Sära silmadest võtab veidi maha telefonikõne järgmisel õhtul, kui helistab kolleeg naaberkogudusest ja teatab, et kuule, see sinu põiekotiga härra käis täna meil ka. Ütles, et tal läks kott bussis katki ja visati välja, pidi neli kilomeetrit läbi pakase jalgsi kõndima, ja uuris, kas saame talle riideid ning bussisõidu raha anda…
Jõulud on ikkagi toredad, juba selles mõttes, et igasugused hoiakud ja lubadused, mida siis endale kaela võtame, tõepoolest töötavad. Nii olen ka mina jõuluhardusest ilmselt nii läbi imbunud, et pettuse ilmsikstulek ajab mind pigem naerma. Küllap olen olnud naiivne, aga mis siis!
Samas – uus kogemus, uus emotsioon. Ja pealegi – kas mul pastorina ikka on nii väga õigus kahelda kellegi motiivides? Tühja see raha ja muud aksessuaarid, peamine on teadmine, et sai käitutud südametunnistuse järgi. Ainus, mis kriibib veidi hinge: nendest mulgimustriga kinnastest on kahju…

Anna-Liisa Vaher,
Eesti Kiriku kolumnist