Põlva koguduses tähtsustatakse leeritööd

Novembrikuus on koguduste suvised ettevõtmised seljataga, sündmusterohke advendi- ja jõuluaeg aga alles ees.

Ehk tasuks paljude argitoimetuste seast esile tõsta sügisest leerikooli, mis mitmel pool tegevust alustanud. Sõltub ju meie kiriku tulevik leeri tulevate inimeste hulgast ja sellest, kui paljud neist hiljem kogudusega aktiivselt seotuks jäävad.
Olukord ei ole rõõmustav. Kui veel kümne aasta eest leeritati EELKs üle 2000 inimese aastas, siis mullu ainult 1514. Peaaegu kolmandikus kogudustest polnud aga ühtegi leerilast.
Saanud teada, et Põlvas käib leerikoolis sel sügisel kümme inimest, otsustasin õpetaja Toomas Nigola lahkel loal ühte tundi kaema minna.
Tänapäeval on see väikese koguduse kohta juba päris suur leer! Ent kohale jõudes pidin pettuma. Et seekord ühtegi õpilast kohale ei ilmunud, jäi leeritund ära. Nigola sõnul pole seda varem kunagi juhtunud. See-eest sain aga heita pilgu koguduse pühapäevaellu.

Leeritunnis ka koguduseliikmed
Silma torkas, et kirikuliste seas oli nii eakaid kui noori. Järgnenud kirikukohv jääb meelde sooja ja mõnusa õhkkonna poolest. Kahju ainult, et laud oli kaetud pastoraadi kolmandale korrusele. Küllap on see mõnelegi kirikulisele ebamugav. Kõrvaltoas laulis ja meisterdas tosinkond pühapäevakooli last.
Hiljem selgitas õpetaja, et kirikukohv on iganädalane ja lähebki tavaliselt sujuvalt üle leeritunniks, millest võtab osa ka koguduse liikmeid.
Võib arvata, et selline lähenemine aitab leerilastel koguduses koduneda. Igatahes on kõigis leerigruppides leidunud inimesi, kes hiljem hakkavad regulaarselt käima jumalateenistustel.
Nigola sõnul on leerilaste vanus väga erinev, kõige rohkem aga olevat siiski kahe- ja kolmekümnendates eluaastates inimesi. Varasemad teadmised ristiusu kohta on ebaühtlased, mõnikord aga kaunis vähesed. Kergelt igatahes läbi ei saa – lisaks leeritundides omandatule tuleb palju lugeda, sealhulgas teatud raamatuid Piiblist.

Erinevatel põhjustel
Mis toob inimesi leeri? Kombe pärast leeris käimine on ju nüüdseks peaaegu täiesti kadunud ja ka usklikes perekondades kasvanuid leidub vähe.
Pigem tullakse kirikliku laulatuse või oma lapse ristimise pärast. Ent ei puudu ka need, kes usu ja kiriku vastu huvi tunnevad. Toomas Nigola ise kinnitab, et leeri tulemise otsuse juures on väga olulised isiklikud kontaktid.
Küllap on Põlva puhul plussiks see, et õpetaja on tuntud hea suhtleja ja ühiskondlikult aktiivse inimesena. Muu hulgas lööb ta kaasa Kaitseliidus ja õpetab kohalikus gümnaasiumis eetikat. Samuti on mõnedki leerilapsed varem käinud koguduse pühapäevakoolis.
Ent info levib ka kohaliku ajalehe ja kuulutustulpade kaudu. Õpetaja räägib naisest, kes kiriku juures jalutades luges juhuslikult leerikursuse kuulutust ja otsustas ainult puhtast uudishimust vaatama tulla. Nüüd on temast saanud üks koguduse hinnatumaid töötegijaid.
Niisiis on leer meie kirikus omandanud hoopis teistsuguse sisu ja tähenduse, kui see oli veel viiskümmend aastat tagasi.
Et muutunud oludes leeritööd võimalikult hästi teha, oleks ilmselt vaja leida uusi lähenemisi, elavdada kiriku sees arutelu ja kogemuste vahetamist ning kaasata rohkem koguduseliikmeid. Tundub, et Põlva koguduses igatahes võetakse leeritöö ees seisvaid väljakutseid tõsiselt.
Rain Soosaar