Euroopa sotsiaaluuringu 2004. aasta
andmete põhjal võib Eesti elanikkonna usklikkuse kohta öelda kokkuvõtvalt, et
usuga on Eestis seotud rohkem muukeelsed kui eestikeelsed, pigem naised kui
mehed ning pigem kõrgema haridusega ja kõrgemas eas inimesed.

Euroopa sotsiaaluuringu eesmärgiks on
kaardistada ja seletada muutusi Euroopa ühiskondade poliitilistes,
majanduslikes struktuurides, inimeste hoiakutes, uskumustes ja rahvastiku
käitumises. Eesti osales Euroopa sotsiaaluuringus esimest korda 2004. aastal,
mil küsitlused viidi läbi 20 Euroopa riigis. Et seni veel võrdlevad uurimused
puuduvad, saab järeldusi teha vaid üksikute riikide kaupa.

Pigem naine ja eakam

On küllaltki ootuspärane, et naised on
meestest usulembesemad. 2004. aastal Eestis läbiviidud küsitluse andmetel pidas
28% naistest ja 15% meestest ennast mõne kindla usu või usulahu tunnistajaks,
76% naistest ja 58% meestest oli osalenud usuga seotud üritustel (ei arvestatud
laulatusi ja matuseid) ning väljaspool usulisi üritusi oli usuga seotud rituaalidest
osa võtnud või palvetanud 51% naistest ja 29% meestest.

Vanusegrupiti olid kõige usklikumad üle
65aastased. Üllatuslikuks võib aga pidada seda, et 25–39aastased pidasid usku
olulisemaks kui 15–24- või 40–64aastased. Võrdlus teiste Euroopa riikidega
aitaks järeldada, kas sellist suhtumist usku on mõjutanud inimeste noorpõlve
elukeskkond ja toonane ajalooline olukord või on tegemist asjaoluga, et usk
lihtsalt muutub varajases keskeas ja pensioneas olevatele inimestele
olulisemaks.

Pigem rikkam ja kõrgema haridusega

Madalama ja kõrgema haridusega meeste ja
naiste usklikkuse tase oli uuringu andmetel suhteliselt sarnane. Üllatav oli
vaid see, et kindla usu või usulahu tunnistajaid oli rohkem kõrgema haridusega
meeste seas ning haridustaseme kasvades on nii meeste kui naiste seas vähem
neid, kes mitte kunagi usuga seotud üritustel ei käi. Siiski paistab seos
haridusega olevat suhteliselt nõrk ja on pigem kujutatav U-seosena, sest
paralleelselt kõrgema haridusega inimeste suurema usulise kuuluvusega ja teenistustel
käimisega on igapäevaselt palvetajaid või usuga seotud rituaalidest osavõtjaid
rohkem ka madalama haridusega meeste ja naiste seas.

Erineva sissetuleku tasemega inimeste seas
oli ühtemoodi nii usklikke kui ka neid, kes omavad usulist kuuluvust.*
Oodatavaks ei saa aga pidada tõika, et usulistel üritustel käivad
suhtarvuliselt rohkem suurema sissetulekuga mehed, sest kahe kõrgema
sissetuleku kvartiili e neljandiku seas on oluliselt rohkem neid mehi, kes
usulistel teenistustel käivad. Võib-olla on keskmise sissetulekuga inimesed
liiga palju seotud toimetulekuks vajalike tegemistega ning just seetõttu jääb
neil enda (hinge) jaoks kõige vähem aega.

Pigem õigeusklik ja muukeelne

Kui Eestit on traditsiooniliselt peetud
luterliku (protestantliku) usutraditsiooniga maaks, siis sotsiaaluuringu kõige
üllatavamaks leiuks on see, et rohkem kui pooled mingi usu tunnistajatest – 54%
– peavad end õigeusklikuks, mille põhjal võib väita, et protestantism on Eesti
usumaastikul muutunud usuliseks vähemuseks. Seda tulemust aitab seletada ka
usklike inimeste päritolu – inimesed, kellele eesti keel ei ole kodukeeleks,
olid oluliselt usklikumad nendest, kelle koduseks keeleks on eesti keel.
Muukeelsete elanike seas oli kordi rohkem neid, kes pidas end ka kindla usu või
usulahu tunnistajaks (meestest 26% ja naistest 47%) kui eesti keelt kodukeelena
rääkivate elanike seas (vastavalt 9% ja 18%). Kui eestikeelsetest usu või
usulahu tunnistajatest enamik olid protestandid (õigeusklikke oli 12%), siis
muukeelsetest olid rohkem kui neli viiendikku õigeusklikud. Muukeelsed olid ka
sagedasemad usulistel üritustel käijad, innukamad usuga seotud rituaalidest
osavõtjad ja sagedasemad palvetajad kui eestikeelsed inimesed.

Alar Kilp

Euroopa sotsiaaluuringu 2004 Eesti
raportiga (kaasa arvatud küsitluste statistiliste koondtabelitega) saab tutvuda
Tervise  Arengu Instituudi leheküljel
www.tai.ee/failid/ESS04_Eesti_raport_uus.pdf.

 

* Vastates küsimusele usklikkuse kohta,
valis vastaja 11punktisel skaalal numbri vahemikus 0–10; traditsiooniks on
grupeerida tulemused: mitteusklikud 0–3, kuskil vahepeal 4–6, usklik
7–10. Küsimusele «Kas kuulute mõnda usulahku või usku? Kui jah, siis
millisesse?» on vastused «jah» või «ei» ning ei erista usklikkuse
määra. Seetõttu puudub kahe küsimuse vastuste vahel korrelatsioon. Eestis pole
nii drastilisi näiteid, kuid nt Rootsis on usulise kuuluvusega inimesi üle 90%,
samas Jumala olemasolu usub umbes 80% jne. Seal ei lange usklikkus ja
usuline kuuluvus kokku.