Püha Jaakobuse otsijaid püüdes

Jutuajamisi Tiina Sepaga, palveränduriga

Inimene õpib ühe mäe otsa sada korda ronides rohkem kui üks kord saja erineva mäe otsas käies. Tiina Sepp on käinud Santiago de Compostelas neli korda ja läheb peagi jälle. Foto: Hannes Heinsar

Tiinal on head jalad. Ja päriselt liigub peregrino ikka omal jõul, kas siis jalgsi või rattaga. Peregrino (hisp k) on palverändur, kes on teel püha Jaakobuse hauale Santiago de Compostelas Hispaanias. Peregrino autentico on «õige» palverändur, turisti vastand, kes ei sõida bussiga.

Turist nõuab, palverändur tänab

Kuid siiski. Palverännak mittereligioosses kontekstis viitab kas millelegi mittepraktilisele, suurele reisile või ka negatiivsele kadalipule. See mõte tuuakse tagasi ka religioossesse ümbrusesse, mitmed, kes seda rada kõnnivad, ei ole usklikud, kuid nimetavad ennast palveränduriks.
Camino veteranide vahel toimub vaidlus, kas «kõik, kes kõnnivad, on palverändurid» või «ainult usklikud on palverändurid». Miks siis mitteusklik nimetab ennast palveränduriks ja miks palverändur ei ole usklik?
Võrreldes ennast varasemate aegade palveränduritega, võib palverännak postmodernsel ajal olla ainult üks tegevus mitme seast, täiesti omas lahtris, eraldatud muust elust, kus küsimused on pigem eksistentsiaalsed või psühholoogilised, nagu näiteks vabadus või kollektiivsus, mitte moraalsed või igavikulised. Lähtutakse ka oma kogemusest, mitte autoriteetidest, «kui mina ei ole seda kogenud, siis ei saa ma ka seda uskuda», mis seab ka ilmutuse üleloomulikust sõltuvaks läbielatust.
Aga küsimust, kas tegu on palveränduri või turistiga, võib vaadata ka eestpoolt, sihtpunktist lähtudes; eesmärk on üks – kohale jõuda. Kuidas seda teha, sõltub vormist. Palverännak on kontsentreeritud pilk endasse ja suhtumiste tähele panemine. Sõltuvalt sellest, millised reeglid keegi on valinud ja milliseid kompromisse teinud, kuidas oma reeglite vastu eksinud, saab ka mõõta, kui korrektne meie pilt Jumalast ja meist endist on.

«Vabadus sureb kindlustundega»

Tiinale meeldib Santiago. Staatuse poolest on Tiina Tartu ülikooli doktorant, vabakutseline ja teeb tõlketööd. Ta kogub inimeste jutte palverännakutest oma uurimistööks ja saab nendest osa; teema on teda palju mõjutanud ja Santiago muutis isegi ta elu.
Kohtudes teel elukutseliste ränduritega, loobujatega, sai ta ise võimaluse näha elu võimalikkust ilma n-ö kella 9–17 töötamiseta ja leidis julguse hakata vabakutseliseks. Pärast kolme aastat on ta õnnelik ja oma valikuga rahul.
Palverännak pakub võimaluse seada siht, kus oma tegelikes soovides selgusele jõuda, ka siis, kui ei olda kindel oma maailmapildis, sest konkreetne tegevus on lihtne – lihtsalt liikuda. Mängu tuleb ka määrav küsimus, eesmärk. Miks? Kuhu jõuab inimene sellel teel, mida mööda ta käib.
Öeldes, et kui palveränduril pole Jumalat kaasas, siis ta teda ka ei leia, ainult kiidaks takka. Aga kui käin palverännakul, siis ometi ei tule Jumal mulle vastu kuskil tulevikus, vaid ma näen teda üle õla vaadates, seal, kus ta oma ligiolust räägib, seal, kus ta kõrval käib.

Kohata, kohal

Raamatus «Peregrina päevik» (LR nr 1, 2007) kirjutab Tiina juhusest, kus üks kohalik palus tema soovi eest Santiagos palvetada. See pani Tiina tundma, et ta on sellel reisil osa millestki suuremast, kuulub siin ühte communitas’se, tal on osadus. Muljed, mida ta teiste palveränduritega kohtudes saab ja ise teistele jätab, on raamatus ühed eredamad ja sügavamad.
Tiinaga kohtumisel tajun ikka, et nii mõndagi raputavat on temas toimunud. Tema avatus, osasaamine ja ausus toovat peregrina’t lähemale.
Tiina on ristimata; konfessioonita olemine «jätab vabaks». Kuid ta arvab, et siin on valiku tegemine veel ees.
Veebruarikuu viimase neljapäeva pärastlõunal on Tartu Oskar Lutsu nimelise Linnaraamatukogu kirjanduskohvikus teemaks Tiina Sepa palverännuraamat. Vaata lisaks www.luts.ee.

Hannes Heinsar