Püha Vaimu otsingud

«Meie koguduse laul kõlab umbes nagu tolmuimeja,» ütles mulle kohalik rabi, kui külastasin Leipzigi sünagoogi. «Muusikainstrumente me sünagoogis ei kasuta, sest Jeruusalemma tempel on hävitatud. Me leiname templit.»
«Aga miks te siis templit üles ei ehita?» tundsin huvi. «Ah et miks?» oli rabi kohe valmis vastama.
«Kas küsimus on rahas?» – «No kuulge! Kas keegi arvab, et juutidel napib raha? Silmapilk kuulutame välja korjanduse ja üle terve maailma tulevad kokku annetused. Rahas ei ole küsimus.»
«Või on takistuseks mošee, mis praegu Templimäel seisab?» – «See ka mõni takistus! Oleme ennegi sõda pidanud ja mõnegi platsi puhtaks teinud. Ei, üks hoone ei saa küll olla takistus.»
Ma ei osanud rohkem küsida, aga rabi vastas ise. «On siiski üks takistus, mis ei lase templit üles ehitada. Hoone võib ju õigele kohale ehitada küll, aga kuidas saada sinna elama Jumala Vaim? See ei ole inimese võimuses Jumalat kinni püüda ja kuhugi elama panna. Teine lugu on siis, kui ta ise tuleb. Sellepärast me usume, et kui Messias saabub, siis ehitab tema ka templi üles …»
Mul helisesid kõrvus Jee­suse sõnad, kui ta lubas templi kolme päevaga üles ehitada. Nii mõtlen nüüdki, et võime hõisata, sest teame: Jeesus on juba tulnud. Veel enam: tema palve peale on Isa andnud ka Püha Vaimu, mis meis elavat usku sünnitab. Meie ei pea leinama, vaid võime jumalateenistusel julgesti muusikainstrumente kasutada. Seda isegi paastuajal, kui mõtleme, mida Kristus meiesuguste patuste pärast on pidanud kannatama. Tema teod on suuremad.
Rabi juhtis mu tähelepanu sellele, et otsustav tegur Jumala rahva elus on asjaolu, kas Jumal oma Vaimu kaudu on meie ligi või mitte. Ilma Püha Vaimuta on templid vaid tühjad müürid ja inimesed kui lubjatud hauad.
Vahel tekib mul isegi hirm, kui mõtlen, millisest kirikust ma unistan. Mu unistused on ilusad seni, kuni taban end mõttelt, mis saab, kui unistused täide lähevad. Mis juhtub, kui julgemadki plaanid viimse kriipsuni lõpule on viidud, aga kui Jumal otsustaks meid maha jätta?
Ma aiman, mis siis juhtub. Siis lööb patust rikutud inimene rinna ette ja vastab: ei juhtu midagi! Me oleme ju kõigeks valmis! Meil on kõrgetasemeline hingehoiuteenus ja nõustajad igal alal. Meil on ustav ja arvukas liikmeskond. Meil on atraktiivsed vaimulikud ja kaasajastatud missakord.
Meil on korralikult köetud ja värskelt renoveeritud pühakojad, pastoraadid, koguduste tööruumid ja mitmesugused asutused. Meil on parimad muusikud ja pedagoogid, säravad jutlustajad ja teoloogid. Me oleme üles ehitanud tunnustatud õppeasutused ja konkurentsivõimelised meediaväljaanded.
Me oleme avatud igale inimesele, sõltumata tema vaadetest või tõekspidamistest. Me toidame ja katame kõiki vaeseid. Me oleme hoolivad ja head. Ainuüksi liikmemaksust suudame kõik vajaliku ülal pidada. Meil pole millestki puudust. Milleks meile siis enam Jumal? Isegi Kristus peab tulemisega ootama, sest arengukava jätkub veel pikaks ajaks …
Ma usun, et tänapäeval on see meiegi küsimus, kuidas teha nii, et Jumala Vaim elaks ikka meie sees ja juhiks alati meie elu. Kuidas teha nii, et Jumala tahte otsimisega oleks meil kiirem kui hädaabi numbrile helistamisega? Kuidas teha nii, et iga jutlustaja laseks end Jumala sõnal raputada? Ja võitleks, nagu võitles Jaakob? Kuidas teha nii, et Jumala sõna juhiks meie töid ja argipäeva? Kuidas teha nii, et Kristus usu kaudu elaks meie südameis?
Kui Jumala Vaim meis elab, siis ei pea kartma, mis juhtub, kui meie unistused täituvad. Siis on sisu ja mõte nii rikkusel kui vaesusel, edul ja ebaõnnel, samuti kirikuelu välistel vormidel. Siis ei takista miski enam templit ehitamast. Siis on meil koorid ja koolid, hooned ja asutused, siis on meil arengukavad, mis kõik austavad Jumala nime.
Ja kui meil seda siiski pole. Kui eelarve on pikas miinuses ja ajastu vaim puhub kui vinge vastutuul, siis ütleme ikka koos laulikuga: Issand on minu karjane – mul pole millestki puudus. Sest Jumala Vaim elab meie seas.

 

 

 

 

Kristjan Luhamets,
Eesti Kiriku kolumnist