Riskibisnisi strateegiliselt tähtis element

Peapiiskop Urmas Viilma on intervjuus põhjanaabrite misjoniseltsile inimeste kuulumist kirikusse kommenteerides öelnud, et kirik on suur riskibisnis. Taoline sõnavara ei ole aastaid kantsleriametit pidanud ja ilmselgelt ühe valdkonna ressursiülevaadet omava inimese suus iseenesest midagi uut ega ebakohast.
Traditsiooniliselt käsitletakse majandusalases terminoloogias viit tüüpi riskitegureid: rahalisi; tegevusest tulenevaid; seadusekuulekusest lähtuvaid; neid, mis kaasnevad väliste ja inimteguritest mitteolenevate põhjustega; ning viimaks, strateegilisi.
Võib ka öelda, et needsamad strateegilised riskitegurid on kõige olulisemad, koondudes omakorda kolme valdkonda. Esimese moodustab ärikeskkond laiemalt, kus siis on nii müüjad kui ostjad, kes kauba ja teenustega opereerivad.
Teine strateegiliselt tähtis teemaring puudutab põhivara ümberpaigutusi, ettevõtete liitumisi ja ühinemisi vmt. Kolmanda, mõnes mõttes kõige pehmema osa selles võtab enda alla strateegiline kommunikatsioon ja suhtlus kõigi nendega, kes ärisse on panustanud ning kes oma tegevusega n-ö asja käigus hoiavad.
Ja neid, kes kirikusse investeerivad, on palju, seda nii koguduseti kui üldkiriklikult. Kuivõrd meil ei ole riigikirikut ja kirikumaks ei ole rangelt reglementeeritud, siis otseste rahaliste ressursside juures on enamjaolt tegu vabatahtlike annetustega, mille puhul üksikliikmete panus on viimasel kümnendil drastiliselt kukkunud, kuid nagu paljud rõhutavad, on samas annetajate summad kasvanud ning majanduslik üldpilt pole nii nukker.
Üldise majandusliku elukorralduse haavatavus on meid siin Euroopas paljuski vähemalt mõtte tasandil viinud lord Beveridge´i-eelsetesse doktriinidesse ning riikide vankuvad toetussüsteemid, olgu need siis tervishoid, sotsiaalabi vmt, püüdlevad nende ressursside poole, mida vabaühendused, sealhulgas ka kirik, suudavad pakkuda. Teenuse pakkujana paneb see alati küsima, mis on see hind, mille eest me midagi oleme nõus tegema.
Tagasi kodusele murukamarale tulles tahaksin veidi kirjutada meie kirikule strateegiliselt tähtsast vaimulikkonnast. Inimestest, kes panustavad kiriku tegemistesse ja nähtavusse kogu oma olemusega.
Uue peapiiskopi ametisseseadmise järel on märgata teatavat nooruslikku elevust ka kirikuringkondades laiemalt. Mõni vaka all hoitud idee on juletud välja käia, enda panust nähakse ka pikas perspektiivis olulisena ning vanem generatsioon on toonud välja häid kogemusi, millest uutel tegijatel mingitki malli võtta. On huvitav ja võimalusterohke aeg, kus kuluvad ära nii värsked ideed kui varasemad head ja halvad praktikad.
Nii nagu luterlaste kohta üldiselt liigub kõiksugu stereotüüpseid kirjeldusi, mille kohaselt mäletatavasti meid kui sõnakiriku liikmeid iseloomustavat eelkõige suur pea, suured kõrvad ja laiavõitu istmik, nii on ka, eelkõige muidugi kirikuvõõramal rahval, arvata, mis või kes on tänapäevane vaimulik.
Mul oli suurepärane võimalus tänu oma vastsele tööle EELK Perekeskuses võtta osa selleaastasest vaimulike konverentsist, mis toimus jaanuaris Roostal. Isiklikult oli muidugi heameel näha üle tüki aja neid, kellega paarkümmend aastat tagasi koos kirikunoored olime, kuid veelgi enam rõõmustas mind kohaletulnute huvi teiste tegemiste ja kogemuste vastu, mis kindlasti ei tulnud lihtsalt sellest, et seekordse konverentsi keskmeks oligi vaimulik amet ja selle kandja. Kõik mahtusid ühte ruumi ja pikka jauramist, mida mõnikord veel sotsiaalmeedias ette tuleb, ei olnud.
Väga toetava ettekandega esinenud professor Margit Sutrop jõudis läbi erinevate eetikakoodeksite kirjelduste vaimuliku tuumani, nimetades väärikust kui üht selle ameti esindaja nähtavat joont ja sisemist tunnetust, aga ka eesmärki, mida inimesi teenides silmas pidada.
Strateegilisi eesmärke püstitades ei saa siis ära unustada, et väärika ameti kandjasse tuleb püüda panustada ka läbi väärika kohtlemise.
Olles juba ise ligi veerandsada aastat kiriku juures tegev olnud, mõistan, et niisugused stabiilsed ja head ajad ei ole antud ainult selleks, et me neist rõõmu tunneksime, vaid selleks, et loodavad ühendused, ettevõtmised ja suunad toetaksid kirikut ka neil aegadel, kui soove, tahtmist ja ressurssi nii palju pole. Praegused arengud annavad lootust, et me saame tegutseda ja kirik elab rahulikult üle nii ebakorrektsed sõnakõlksutajad, kõiksugu organisatsiooniteoreetikud kui ka kogu kiriku feissbukiseerumise.

 

 

 

 
Mari Paenurm,
Eesti Kiriku kolumnist