Risti peale vaatamine võiks meid aidata

On kannatusaeg. Kelle kannatusaeg? Aeg-ajalt tundub, nagu unustaks ristirahvas selle, kelle kannatustest see kannatusaeg kõneleb. Tõsi, Kristus kannatab igas kannatajas. Ka nii võib mõelda ja olla kaastundlik iga kannataja vastu, märgata, lohutada, julgustada, hoolida. 

On kannatusaeg. Kas keegi on öelnud, et see on meie kannatusaeg? Ma olen ikka aru saanud, et 40-päevane paastuaeg pluss sinna lisanduvad pühapäevad on aeg, mil ristirahvas peaks mõtlema Kristuse kannatustele. Vaata ristile! Vaata, mis seal sündis, ja püüa taibata, et Tema kannatas ja suri ka sinu ja minu eest. Ka kõigi nende eest, kes kord ühel 25. märtsil, paastumaarjapäeval, Maarjamaalt viidi, ja nendegi eest, kes täna käivad valu, üksilduse, haiguste ja hirmu süngel elurajal.

Vahel me võrdleme kannatusi. Enda kannatus on väga suur, mõne lähedase inimese kannatuse nägemine ja tajumine veel kordades suurem. Kas aga suudame vaadata kahe tuhande aasta taha ja taibata, kui suur oli see kannatus ja valu ning kui suurest alandusest pidi ristile rändaja läbi minema? Kui me Kristuse kannatusajal, paastuajal sellele veidigi keskenduksime ja siis võrdleksime seda, mis seal siis toimus, sellega, mis toimub täna meie eneste eludes, äkki siis leiaksime, et meil on põhjust paluda: „Issand, halasta! Kristus, halasta meie peale!“ 

Me seisame täna oma kannatuste ja valuga Tema meeletu kannatuse ja valu kõrval. Risti peale vaatamine võiks meid ju aidata omaenda hädadega hakkama saada ja aidata meil uskuda, et Tema mõistab meid, kui Talle enda ja oma armsate valudest ja kannatustest räägime. Tema on kaastundlik, armuline. Kui sinna juurde mõtleme veel seda, mida on läbi aegade öeldud, et iga valu, mida põhjustame teistele, seda ei põhjusta me mitte ainult neile, vaid ka Kristusele. 

Iga löök, mida sõnade, pilgu, tegematajätmistega lööme, läheb otse Kristuse kätesse ja jalgadesse. Nii on läbi aegade mõeldud ja ega praegunegi aeg pole kuidagi teistsugune. Me suurendame Kristuse valu ja kannatust, suurendades oma ligimeste valu ja kannatust, ja ka siis, kui me neile selja keerame. Sellest tasuks meil hoiduda, tasuks valu vähendada. 

Kannatusajas on mõistlik küsida, kas oleme olnud leidlikud selles, kuidas Kristust oma kannatavates ligimestes teenida, kuidas rõõmusõnumit nii kuulutada, et see kuulajad rõõmsaks ja julgeks muudaks, neilt hirmu võtaks. Kas oleme kindlad, et meie koguduse liikmed, meie kaaskristlased ja meie lähedased ei tunne ennast mahajäetutena, kurbadena, lootusetutena? 

Vaatasin filmi ema Teresa pühakuks kuulutamisest, sellest, milliste valude, haiguste, vaesuse keskele tema läks, et väljendada aidates Kristuse armastust ja kaastunnet. See film tekitas minus tänulikkust ja häbi. Tänulikkust selle eest, mida see naine suutis koos Jumalaga, ja häbi, kui mõtlesin asjadele, millest olen end säästa püüdes eemale hoidunud. Häbi on ka siis, kui keegi taas meie kirikut kurjaks ja ahneks arvab. 

Tean, et see on kõverpeegli ette asetatud kirik, kuid kohati anname selleks neile asetajatele ka põhjust. Mõtelgem või sellele, millised teemad on meie kirikus muutunud viimastel aastatel väga tähtsaks. Ehk sellelegi, et meil võivad ka kristlastena ja isegi vaimulikena olla erinevad seisukohad, aga oma seisukohti kaitstes ei peaks me kaotama armastust oma ligimese ja kaaskristlase vastu ning võiksime tunnustada ka avalikult seda head, mida teevad meist erinevad. Ka siis, kui ajakirjandus meid vastandab, ei peaks me kaotama armastust. Tean, et see pole mõnikord lihtne, aga see on kristlik.

Smürna piiskop Polykarpos, armastuse apostli Johannese õpilane, on kirjutanud kristlastele: „Usk on meie kõikide ema. Lootus kõnnib tema jalajälgedes ning viimaks tuleb armastus Jumala ja inimeste vastu. Kui keegi tõesti järgib neid põhimõtteid, siis vastab ta kõikidele pühaduse nõudmistele, sest kellel on armastus, see on patu haardeulatusest väljas. Tulge kokku, hoidke tõde ja armastage üksteist nagu vennad ja õppige üksteise teelt kõrvale astuma. See on tee, mille andis teile Kristuse vaim, kes ei kohelnud kedagi teisiti kui lahkuse ja armastusega, sõltumata sellest, kui vaene, patune või kõrvalejäetu keegi oli.“

Ja lõpuks. Mingi statistika põhjal kaks Euroopa Liidu kõige uskmatumaks kuulutatud riiki on kihutanud värske statistika tabelites sellesama liidu kõige suurema uue viiruse levikuga riikideks. Tšehhi ja Eesti. Kas muudab uskmatus, liiga paljudel risti kaitsva väe puudumine meid paljude teistega võrreldes kaitsetumaks. Peaksime palvetama ka nende pärast, kes ise ei oska ega taipa. Ka nende eest, meie kõikide eest kannatas ja suri Kristus.

 

 

 

 

Jaan Tammsalu,

kolumnist