Ristisurm – kas tõesti minu pärast!?

Mulle on mõnikord ette heidetud, et ma muust ei räägi kui patust. See pole päris vale, aga pole ka õige. Tegelikult räägin ma ühtelugu Jeesusest, kelles on avalikuks saanud Jumala armastus. 

Armastusest räägitakse palju. Räägivad raamatud ja filmid, jutlustajad ja poeedid. Armastusele omistatakse erinevaid tähendusi. Vahel loodetakse armastust kogeda oma igatsuste ja tahtmiste kättesaamises, oma soovide ja unistuste täitumises teise inimese kaudu. Silma jääb, et paganlik mõtteviis ei luba armastajal ennast ohverdada, sest ka armastuse osutamine peaks olema niisama lihtne ja meeldiv. Mis nii viga, kui see nõnda oleks! Aga see on primitiivne mõtteviis, kui inimese soovidele vaba voli andmine samastatakse armastuse osutamisega, ja piirangud, mis peaksid meid kurja eest hoidma, tembeldatakse vihaks. 

Mis on siis armastus? Seda küsib Pekka Simojoki ühes oma laulus, ja vastab: „Vaid vaata risti, leiad sealt vastuse!“ Ristikogudus läheb praegu vastu suurele nädalale ja meie silme ette tõstetakse rist, esialgu küll juubeldavad hõisked, aga siis ikkagi rist. Me teame, et Jumal on armastus – seesama Jumal, kes andis oma ainusündinud Poja, laskis tal ristile minna. 

Armastav Isa? Jah, armastav Isa. Ma juba tajun, kuidas armastusele omistatud tähendused üksteisest kaugenevad, aga otsin ikka seda armastust, mille Jumal on avalikuks teinud oma Pojas Jeesuses. Sellessamas Jeesuses, kes ütles, et ta pole tulnud tooma rahu, vaid mõõka – kas tõesti temas on peidus tõeline armastus? Võib tunduda karm, aga see armastus on tõeline, piiritu ja igavene. See ongi armastus, mis ei hääbu kunagi. 

Et sellest aru saada, tuleb kõigepealt mõista iseenda olukorda, kasvõi natukene. Sest milleks Päästja, kui kõik on niigi hästi! 9. juulil 2011 oli imeilus suvehommik. Olin oma kabinetis, kui signalisatsioon tegi häält. Valehäireid oli ennegi olnud. Ütlesin seda tuletõrjujale, kes juba kohale oli jõudnud tulla. Suitsust polnud lõhnagi. Ta vastas, et neil on selline kord, et ruumid tuleb üle vaadata: „Tehke uksed lahti!“ Selgus, et üks väike ruum oli siiski täis tuld ja tossu. 

Samamoodi elavad inimesed, kes ei tea, milleks on Jumal saatnud neile Päästja. Et tunda ära Jumala armastus, on vaja rääkida ka patust. Üliõpilased korraldasid kord ürituse pealkirjaga „Jeesus on vastus! Aga mis on küsimus?“. 

Kas mäletate, milliste sõnadega algas Jeesuse kuulutus? – „Parandage meelt!“ Need sõnad kehtivad ka täna. Kui me oma patu ära tunneme, seda kahetseme ning Jumala tarkuse iseenda ja kogu maailma tarkusest suuremaks tunnistame, siis on meil põhjust Jumala ette kummardada, tema armust ja halastusest osa saada, oma elu muuta – meelt parandada. 

Sedasama ootas Jeesus ka Juudas Iskariotilt, olles viimast korda jüngritega koos. Meeleparanduseks polnud enam palju aega jäänud. „Mida sa teed, tee kiiresti!“ (Jh 13:27) ütles Jeesus Juudale. Lauasistujatest ei taibanud keegi, mille kohta Jeesus talle nii ütles. Ei pidanudki taipama, seda pidi taipama Juudas. Kui Jeesus täna sulle ütleb: „Mida sa teed, tee kiiresti!“, siis mida Jeesus sinult ootab? Mina ei pea seda teadma, aga sina tead seda küll. 

Juudas oli nutikas mees, kaval ja kalkuleeriv. Vaevalt tahtis ta näha oma õpetajat ristil rippumas. See polekski saanud võimalik olla! Jeesus, kelle sõna peale paranevad haiged, kurdid kuulevad ja pimedad näevad, kes vaigistab tormi ja äratab surnud – mida oleks Rooma sõjaväel temasugusele vastu panna? Juudas ootas, et Jeesus ilmutaks oma väge ja vabastaks rahva rõhujaist. Küllap ta ootas pikisilmi ja otsustas pisut kaasa aidata. See tundus parim plaan. 

Kannatused ei olnud osa sellest plaanist. Juba Peetrus mõtles nii, kui ütles kannatustest kuuldes: „Ärgu seda sulle sündigu!“ Ja mida vastas Jeesus? – „Tagane, vastupanija! Sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil.“ Veel Ketsemanis ei kartnud Peetrus üksipäini väesalgale vastu astuda. Alles Jeesust alandatuna nähes Peetrus kahetses. Ta nuttis kibedasti ja parandas meelt. Jeesusel oli siiski õigus. Seevastu Juuda saatus on hoiatuseks neile, kes ei taha meelt parandada. 

Miks ma siis räägin nii sageli patust? Aga selleks, et me tunneksime ära tõelise armastuse. Jeesus tõi nähtavale Jumala armastuse – palju suurema armastuse, kui inimesed oskasid oodata. Inimlik tarkus ei küüni iial selleni. Ka täna tasub usaldada Jumalat, tema Sõna ja tema armastust. Jeesus kannatas minu ja sinu pärast. Meie patt on niisugune, et ühtki paremat lahendust ei olnud, kui Jumal ise pidi alandama ennast ja andma oma ainusündinud Poja. Ja ta tegi seda. 

 

 

 

 

Kristjan  Luhamets

kolumnist