Rohkete andidega õnnistatud töötegijad

Et Jüri koguduse «nimetust töötegijast» Anna-Maria Vainost ja organist Jüri Vainost täit pilti luua, peaks järjejutu kirjutama. Nii on lugu tükk aega laagerdunud ning tore pere ilmselt kaotanud lootuse, et see kunagi valmis saab ja trükivalgust näeb. Siiski ei ole külaskäik Nõmme Rahu kiriku aeda keraamikatöökotta ununenud.

Väike õdus maja Nõmme mändide all on Nikolai Glehni kunagise tehase kõrvalhoone. 1913 kinkis Glehn tehase kogudusele ja sellest ajast on maja koguduse oma. Kogudus enam maja ei vajanud ja see anti rendile, pealegi, mitukümmend aastat tühjana seisnud, tuli sellesse palju investeerida.
«Siin on mitmekümne aasta pikkune kirikutöötajate vaim,» sõnab maja üks perenaine, kunstnik Anna-Maria Vaino. Tema abikaasa Jüri Vaino on siin kolme naise töökojas omainimene, sest tema hoolitsevat kätt on maja küll ja küll tunda saanud.

Mängib peast
Kord, kui Jüri koguduse õpetaja Tanel Otsaga kõnelesin, ütles vaimulik mulle, ent nende organistil noote pole, ta mängib peast. Nüüdseks veerand sajandit Jüris orelit mänginud Jüri Vaino kinnitab õpetaja sõnu. Umbes poolsada lauluraamatu lugu on talle tuttavad, nii et mängib lood ka noodita ära. Aga ta sooviks, et kiriku laulu- ja palveraamatu koraalidele võiks tasapisi juurde tulla häid eesti heliloojate koguduselaule, mida praktikas kasutusele võtta.
1983. a talvel lasti Jüri Vaino sõjaväest tulema ja ta läks Viljandisse kultuurikooli viimaseid eksameid tegema. Tutvus seal Peeter Partsiga, kes viis ta Tarvastusse kadunud Harri Haameri juurde. Jüri käis seal leeris ja hakkas orelit mängima. Sõitis igal pühapäeval Viljandist Tarvastusse ja tagasi. Osales Järva-Jaanis Rolf Uusvälja suvekursustel ja puutus mõnel korral kokku ka Hugo Lepnurmega. Pärast Harri Haameri surma läks Tallinna ja aastast 1992 on ametis Jüri koguduses.
Anna-Maria Vaino meenutab üht mälupilti varasest lapsepõlvest. Ta olnud upakil diivani või voodi äärel ja isa öelnud, et mida sina siin palvetad. Siis ta mõelnud, et see ongi siis palvetamine. Tagantjärele on Anna-Maria mõelnud: kuna tema isa vanaisa oli köster, siis on möödunu kandnud ka tema elu. Ta uuris erinevaid religioone, aga läks vabaduse tuultes 25 aastat tagasi Tallinna Kaarli koguduse leeri. Seal oli hea, keegi ei tulnud patsutama, keegi ei vehkinud kätega. Leer oli hästi suur, võib-olla 90 inimest.

Võimas pärand
Muusikast võiksid abikaasad lõputult kõnelda. Ka Anna-Mariale meeldib laulda ja üldse on tal nii muusiku- kui ka kunstiharidus. Jüri hindab kirikumuusikat: «Kirikumuusika on omaette asi, mulle on see alati meeldinud. Eriti koraalid, kui neid ilusti lauldakse,» ja ütleb, et on saanud Nõmme Rahu koguduses ilusa kogemuse.
Otsides kohta, kus orelit mängida, läks ta 1992 Jürisse ja jäi. Ta ütleb, et jumalateenistuse repertuaari peab täiendama, aga pärand on päris võimas. Jürile meeldib muusika üldse, ta on mõnda aega viljelenud Viljandi linnakapellis vanamuusikat ja laulnud Eesti Filharmoonia kammerkooris. Häid muusikuid on igas valdkonnas ja tänapäeva rokkmuusikas on tema sõnul samasugust hinge nagu vanamuusikas.
Jüri on mitmekülgne: aitab kogudusemajas remonti teha, on vabakutseline muusik ja teeb sõber Aldo Järvega kitarriduot ning nad on koos välja andud ühe plaadi akustilise kitarrimuusikaga. Jüri pagasisse jääb veel kaks plaati oma lugudega (2001 ja 2013). Ta tunnistab, et on sahtlist välja otsinud oma lastelaulud uue kogumiku jaoks.
Anna-Maria utsitab takka, sest tema teeb muusikaakadeemias kursusi ja muusikaõpetajad janunevat uue materjali järele. «Vajan nooti, hea oleks, kui on fono. Olen Jürile mitu aastat rääkinud, et vaja ära teha,» on naine järjekindel. Jürit on laule kirjutama inspireerinud Ernst Enno ja Ott Arder, aga ka teised luuletajad.
Abikaasa muusikalembuse kohta ütleb Anna-Maria: «Jüril ei ole numbritega liiga lähedast kontakti, hing on üsna vaba.» Jüri jääb rohkem maiseks ja kinnitab, et muusika ei ole tema elus põhiline tegevus ja inspiratsioon ei pruugi lihtsalt tulla. Selleks tuleb muusikaga pidevalt tegelda, tema aga korjab killukesi kokku ja muudab neid vahel aktiivseks.

Päris ja mängu
Anna-Maria ütleb, et Jüri on päris helilooja ja tema teeb vaid titadega laulutunde. Et tunde elavdada ja et ka teised tema tegemistest kasu saaks, on ta käsile võtnud titade lauluraamatu koostamise, kuhu lisab õpetusi lastega meisterdamiseks. Tal on seitsme aasta pikkune kogemus Jüri kogudusest pühapäevakooliõpetajana. Vahelepõikeks meenutabki ta, et suureks kasvanud lapsed käisid tal külas ning tahavad nüüd leeri tulla ja jätkuvalt kunstiga tegelda.
Raamatuks vormuvad lood on tekkinud vajadusest. Kui ta on teinud lastega näiteks käbidest loomi, on ta tahtnud juurde sobivat laulu. Siis on tulnud see välja mõelda. Või laul oravast või kastanist. Ka tema Tallinna ülikooli lõputööks oli väikelaste arendamine kunsti kaudu. «Tüdined ära vanadest asjadest, mida oled lugematu arv kordi teinud, teeks midagi uut,» pakatab Anna-Maria entusiasmist.
Pühapäevakooli teema juurde tagasi pöördudes ütleb ta, et lapsi oli palju ja seda peeti neljas kohas. Anna-Maria juhendada Nabala palvemajas oli korraga 25 last. Kuna talle meeldis käelisi asju teha, kasvas sellest välja kunstistuudio. Aga pühapäevakoolist väsis ta lihtsalt ära.

Katkematu igatsus
Tallinna ülikooli bakalaureusetööna valmisid Anna-Marial toona 120aastasesse kirikusse altari kõrvale sinised vitraažaknad. «Jüri kiriku vitraažide tööst sai alguse katkematu igatsus klaasiga tegelda. Ma tohutult nautisin seda tööd ja unistan nüüdki, et saaks vaid nii töötada ja see võiks kesta,» ütleb Anna-Maria.
Vitraažide sündi selgitab ta lähemalt. Tekkis lähedane suhe materjaliga, värvidega; sa lood oma kätega ja näed, kuidas see hakkab välja nägema. Aga klaasi lõigates on hirm see ära lõhkuda. Ja Anna-Maria meenutab, et ei hakanud enne klaasi lõikama, kui oli päeva enda turjalt ära palvetanud. «Niipea, kui ma ükskord jätsin tegemata, oli kohe jama lahti. Kui enda kaelast ära palusin, sobis kõik,» on kunstnik tulemusega rahul.
Klaasitöö on väga täpne ja nõuab suurt tähelepanu. «Pead teadma, kui palju hakkab klaas vajuma, mitu millimeetrit ta laiemaks vajub või läheb hoopis väiksemaks. Pead kavandama, et klaasist välja tuleks. Kui teed sisselõike valesse kohta, siis tuleb puudu ja materjal on rikutud,» selgitab Anna-Maria, kes tegi kiriku järgmiseks kümnendiks vitraaži portaali kohale.
«Klaas on imeline materjal – temas on valgust, liikumist ja mängulisust. Klaas on nagu vesi ja samas ka jää, muutuv nagu õhk ja paigal seisev nagu maa. Klaasil on oma helin ja vaikiv kõne. Temas on kõike. Alati on iga valgus ja selle peegeldus uus – klaas elab,» kirjutab Anna-Maria kodulehel www.klaasjasavi.ee.

Elustiilile truu
Abikaasad kinnitavad, et Jüri koguduses on üsna majanduslikult mõtlevad inimesed. Keegi ei pea tasuta tööd tegema, ka organistile on väike palk ette nähtud. Aga Jüri ütleb, et tema kirikus mängimist tööna ei võta ja peab seda rohkem kutsumuseks. «See on luksus, et saad nii suure ja võimsa pilliga koos olla, seda mängida,» on ta tänulik.
Normanni-Terkmanni kahe manuaali ja kahekümne ühe registriga orel on organisti sõnul päris hea pill ja püsinud palju aega suurema remondita, aga vajaks seda nüüd siiski. Tõenäoliselt tuleb kogudusel hakata projektikirjutajat otsima. Aga koguduses on teisigi tublisid inimesi. Kohe meenub abikaasadele kirikumees Vello Suits, kes kõike märkamatult korraldab ja lööb kiriku läikima nagu prillikivi.
Juhatuse esimees Jaane Lend ei pea vist kunagi tehtu kohta arvet. Abikaasad imestavad, kuidas esimees suudab oma aega sättida. Kõik on põhjalikult tehtud ja järeleandmist ei tule kuskil ette. Anna-Maria ütleb, et tema praegu otseselt töötegija pole, ta lihtsalt laulab ja valmistab kirikusse müügiks väikseid meeneid. Jüri naerab, et Anna-Maria on nimetu töötegija. Mais, kui Nõmmel kevadpäevi peetakse, avab uksed ka kirikuaias asuv keraamikakoda. Võin öelda, et seal on huvitav ja kõik huvilised on oodatud.
Rita Puidet

Jüri Vaino plaadid
«Laul nii kui puu», 2001. Enamjaolt tema lastelaulud eesti luuletajate tekstidele.
«Hingeränd», 2004, koos Tõnis Tulbiga.
«Rännakud kitarriga», 2009, koos Aldo Järvega.
«Kahe vaikuse vahel», 2013, autoriplaat, inspireeritud Juhan Liivi luulest.