Seisuste puudumine kirikus
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number: 19. jaanuar 2005 Nr 3 /
Lugesin möödunud nädala Maalehest Voldemar Ilja artiklit «Kõrgete ja madalate kooselust» ja imestasin, kui täpselt ja samas mitmekülgselt analüüsis Ilja läbi kristliku õpetuse ajakirjanduses sageli puudutatud esimese ja teise Eesti probleemi. Muu hulgas kirjeldas Voldemar Ilja juhtumit, kuidas XVIII sajandil leidsid vennastekoguduse liikumises ühise keele aadlikud ja talupojad.
Kiriku mälus säilib palju ajatuid tarkusi. On hea ja õpetlik, kui keegi seda aeg-ajalt meedia kaudu tänapäeval uuesti meelde tuletab. Näiteks asjaolu, et tõenäoliselt ei saa ühiskonda muuta ühtviisi rikkaks või ühtviisi vaeseks, et kirikul ja usklikel tuleb ikka aeg-ajalt taluda ebapopulaarsuse ja vaenamise aegu, mis pole aga kunagi igavesed. Koos katsumustes karastunud ja uuenenud kirikuga on ühiskonna vaenulikkuse ikka ja jälle välja vahetanud helgemad ajad. Samas hoiatab Piibel minevikku taga nutmast ning kunagi olnud aegu idealiseerimast. Ega asjata Koguja hoiata: «Ära ütle: «Miks olid endised ajad paremad kui nüüdsed?» Sest seda Sa ei küsi targasti» (Kg 7:10).
Tõlkija ja orientalist Haljand Udam kirjutas mõne aasta taguses artiklis «Eesti kultuuri muutumised ja paradigmad», kuidas pärast Eesti vallutamist 13. sajandil valitses siin alguses keskajale tüüpiline seisuslik ühiskonna- ja kultuuriparadigma. Selle vahetas 19. sajandil välja seisustevaba rahvuskeskne paradigma. Viimsel aastakümnel on rahvuskeskset maailmamõistmist rünnanud postmodernistlik paradigma, mis kannab endas mitme paradigma elemente, muu hulgas tugevaid tendentse seisuslikkusele. Selle üheks ilminguks on kindlasti tõsiasi, et nii palju räägitakse esimese ja teise Eesti vahelisest lõhest.
Minu arvates on tähelepanuväärne, et EELK on seesmiselt jäänud üheks kõige seisusevabamaks institutsiooniks. Ideed inimeste võrdsusest Jumala ees ning üksteise teenimisest, aga kindlasti ka vennastekoguduse traditsioon ning karastumine nõukogude ajal on tugevaks mootoriks, mis tekkiva hierarhilise härraskiriku on juba eos lämmatanud. Seda võib kogeda igal sammul.
Näiteks juhtusin paar kuud tagasi Usuteaduse Instituuti, kui valvur oli hetkeks kuhugi läinud. Ehkki seal oli teisigi inimesi, ei pidanud äsja peapiiskopiks valitud Andres Põder endale sobimatuks sujuvalt valvuri amet üle võtta ning ruttas saabujaile ust lahti tegema.
