Sissejuhatus ajaloolis-kriitilisse meetodisse: 1. osa

Mis on ajaloolis-kriitiline meetod?

Ajaloolis-kriitiline meetod on üldnimetus erinevate ajalooliste ja filoloogiliste meetodite kohta, mille abil tänapäeval uuritakse vanu tekste ning kristlikus kontekstis ka piiblitekste. Nimetus lähtub arusaamast, et kõik aja jooksul inimeste käega kujundatud tekstid, sh piiblitekstid, alluvad sarnastele seaduspärasustele. Need seaduspärasused puudutavad nii tekstide tekkelugu, tekkimistingimusi kui ka muutusi, mida piiblitekstid on aja jooksul läbi teinud.

Et mõista tekstides öeldut, on vaja tunda usulist, kultuurilist ja ühiskondlikku konteksti, mis ümbritses piibliraamatute kirjapanijaid, sest olud, mis lahutavad praegust piiblilugejat tekstide kirjapanemise ajast, erinevad oluliselt tänapäevase õhtumaise tsivilisatsiooni oludest. Lisaks erinevad keeled, milles Piibel on kirjutatud (s.t piibliheebrea ja -aramea ning vanakreeka), tänapäevastest keeltest, millesse Piibel tõlgitakse.

See puudutab nii grammatikat kui ka sõnavara, mille puhul on eriti oluline tõsiasi, et isegi ühtede ja samade sõnade tähendusväljad erinevates keeltes ei kattu. Rangelt võttes ei kopeeri ka parim piiblitõlge originaali ja iga tõlge on juba iseenesest tõlgendus. Vähe sellest, ka need keeled, millesse tõlgitakse, muutuvad aja jooksul – seega vajab iga ajastu uut, ajakohast piiblitõlget.

Meetodit nimetatakse „kriitiliseks“, kuna selle abil esitatakse küsimusi ja otsitakse vastuseid – meetodi kasutaja on oma uurimisobjektiga, s.t tekstiga, kriitilises dialoogis. Piibliteadustes kehtib tänapäeval põhimõte, et tabuteemasid ei ole, s.t küsida võib kõiki küsimusi, mis uurijat huvitavad, ja ehkki sageli ei jõuta rahuldavate vastusteni, ei tähenda see, et meil poleks põhjust küsida ikka ja uuesti. Piibli tekst on niivõrd mitmekihiline ja nüansirikas, et sealt on alati võimalik leida midagi uut, iseäranis siis, kui tekste ei käsitleta hierarhilises suhtes üksteisega ning ka vähemtuntud tekstikohad või seosed pääsevad rambivalgusesse.

Ajaloolis-kriitiline meetod on kriitiline ka iseenda suhtes – ikka ja jälle proovitakse järgi varasemate seisukohtade paikapidavust ja hinnatakse neid ka ümber. Aus ajaloolis-kriitilise meetodi kasutaja on teadlik oma eksimisvõimalusest, samuti sellest, et tema vastused ja avastused ei ole enamasti mingid lõplikud tõed, vaid üksnes lähenemisväärtused tõele (matemaatilises mõttes).

Lühidalt meetodi ajaloost

Kuigi tänapäevase teadusliku piibliuurimise ja seega ajaloolis-kriitilise meetodi kujunemine algas alles varasel uusajal (17.–18. saj) ning selle ajendiks oli mitme õpetlase tähelepanek, et viies Moosese raamatus on ühtedest ja samadest sündmustest rääkides kasutatud erinevaid pärimusi, rakendati vanimat ja kuni tänaseni piibliuurimises kasutatavat meetodit – tekstikriitikat – juba varases kristluses. Origenes (u 186–254 pKr) koostas heebreakeelset Vana Testamendi teksti erinevate kreekakeelsete tõlgetega võrdleva piibliväljaande, mis on tuntud Hexapla (kr ’kuuekordne’; tekste võrreldi kuue veeruna) nime all.

Oluliselt edendas tekstikriitika arengut humanistlik liikumine (15.–16. saj), mis lähenes nii Piiblile kui ka kirikuisade teostele loosungiga Ad fontes! („[Tagasi] allikate juurde!“), s.t nõuti, et Piiblit ja kirikuisade teoseid tuleks uurida algkeeltes. Tänapäeval on see põhimõte muutunud endastmõistetavaks, kuid tollal, s.t ladina keele domineerimise ajastul, oli see revolutsiooniline. Põhimõtte, et Pühakirja tuleb uurida algkeeltes, võttis üle ka reformatsioon ning sellel oli määrav tähtsus edasisele arengule – ajaloolis-kriitiline meetod arenes esmalt välja protestantlikus kultuuriruumis ja läks palju aega, kuni seda tunnustas ka roomakatoliku kirik.

Tänapäevaks on teaduslik piibliuurimine ületanud konfessionaalsed piirid ja sünnib erinevatesse kirikutesse kuuluvate teadlaste tihedas koostöös ning nende kirikute toel, kuhu teadlased kuuluvad. Eriti alates 20. saj keskpaigast on Vana Testamendi uurijate seas ületatud ka kristluse ja judaismi piirid, sest dialoog on äärmiselt intensiivne.

Urmas Nõmmik

Jaan Lahe

(Järgneb.)

---

Esimest korda ilmunud veebiajakirjas Kirik ja Teoloogia 28.02.2014