Sissejuhatus ajaloolis-kriitilisse meetodisse: 5. osa

Kas apostel Paulus nõudis, et naised koguduses vaikiksid?

Eelmise näitega liikusime tekstikriitika juurest sujuvalt kirjandus- ja redaktsioonikriitiliste tähelepanekuteni. Üks olulisi, kõiki neid kolme alameetodit ühendavaid reegleid kõlab järgmiselt: algteksti ei esinda tekst, mis ei ole kooskõlas kontekstiga. Klassikaline näide konteksti sobimatu lisanduse kohta on nn naiste vaikimise perikoop apostel Pauluse esimeses kirjas korintlastele (14:34–35).

See esineb küll enamikus käsikirjades, ent mitte samal kohal (osades käsikirjades on see lisatud peatüki lõppu, pärast salmi 40). Lõik katkestab teksti terviklikkuse, kuna lõhub salmide 33 ja 36 seose. Seepärast on ilmne, et lõik ei kuulunud algselt siia kirja, ja pole sugugi kindel, et see pärineb üldse Pauluse sulest. Kui minna ajaloolis-kriitilisest meetodist samm edasi, siis tähendab see kirikliku praktika jaoks näiteks seisukoha, et naised oleksidki koguduses vait, kriitilist refleksiooni.

Kas Jeesus oli kõiketeadja?

Miks tekkisid tekstides muutused? Sageli tekkisid käsikirjade ümberkirjutamisel lihtsalt vead, kuid nagu eelnevast ilmneb, tegid ümberkirjutajad ka teadlikke muudatusi. Näiteks muudatusest, mida võib pidada algteksti dogmaatiliseks parandamiseks, võib tuua Mt 24:36: „Seda päeva ega tundi ei tea aga keegi, ei taevaste inglid ega ka Poeg, kui vaid üksnes Isa“. Paljudest käsikirjadest on „ega ka Poeg“ välja jäetud, sest väljajätjate meelest pidi ka Jeesus olema kõiketeadja. Ometi kinnitavad vanemad ja paremad käsikirjad, et „ega ka Poeg“ kuulus algteksti ning seepärast on seda aktsepteerinud ka meie piiblitõlkijad.

Kas Jumal valetab?

Eelnevaga sarnane lugu on juhtunud Iiobi sõbra Eliihu kõnes Ii 34:6 – Eliihu tsiteerib Codex Leningradensis’e heebrea teksti kohaselt Iiobi sõnu, millesse kuulub ka ütlus: „Oma õiguse kohta olen valetanud“. Ent Septuaginta kreeka tõlge annab tunnistust vanemast väljendusviisist, millega Iiobi õiguse kohta on valetanud Jumal: „Mu õiguse kohta on Tema valetanud“. Kellelegi ümberkirjutajast on Jumala valetamine tundunud liiga võimatu või kohatu ja lauset on juba enne keskaegseid käsikirju muudetud. Rangelt meetodi juurde jäädes saame seega tõdeda: jah, vähemalt üks Iiobi raamatu kirjutaja on eeldanud, et inimene (Iiob) võib Jumalat süüdistada valetamises.

Kuidas suri Juudas?

Ilmselt vastaks enamik piiblilugejaid sellele küsimusele, et Juudas poos end üles. Selline pärimus sisaldub tõepoolest Matteuse evangeeliumis (27:3–5) ning juhul, kui see pärimus on ajalooline (milles iseenesest ei ole mingit põhjust kahelda), oleks Juudas kuningas Sauli (1Sm 31:1–6) ja teatud mõttes ka Simsoni (Km 16:23–31) kõrval üks vähestest enesetapjatest, keda Piiblis mainitakse.

Vaid hoolsad piiblilugejad teavad, et Uues Testamendis on veel üks ja hoopis teistsugune teade Juuda surma kohta: Ap 1:12–26 on lugu sellest, kuidas Mattias valitakse liisu läbi kaheteistkümnendaks apostliks surnud Juuda asemele. Selle perikoobi salmid 15–22 on vormistatud Peetruse kõnena, milles ta põhjendab uue apostli valimise vajalikkust. Kõnes ei pääse Peetrus mööda ka Juuda surmast, kuid tema esitatud versioon erineb Matteuse evangeeliumist kahe asja poolest.

Esiteks on mõlemas pärimuses seoses Juuda surmaga juttu ühe maatüki ostmisest; Mt 27:7–10 otsustavad ülempreestrid osta kolmekümne hõberaha eest, mis Juudas neile tagastas, võõramaalastele matmispaigaks Pottsepapõllu. Nad ütlevad: „Neid (s.t münte) ei tohi panna templiaardesse, sest see on vere hind“ (salm 6). Evangelist lisab sellele: „Seepärast kutsutakse seda põldu Verepõlluks kuni tänaseni“. Ap 1:18–19 ei ole juttu „põllu“ (kr agros), vaid lihtsalt „maatüki“ (kr chorion) ostmisest (paljud piiblitõlked, sh meie kirikupiibel, tõlgivad sõna chorion ka salmis 18 ekslikult „põlluks“), kusjuures ei öelda ka, et see ostetakse matmispaigaks.

Küll lisab aga Apostlite tegude raamatu autor (1:19), et seda maatükki kutsuvad Jeruusalemma elanikud „Hakeldemaks (nimi on erinevates käsikirjades säilinud pisut erinevas vormis), see tähendab Verepõlluks“. Hăqēl dǝmā’ tähendab aramea keeles tõepoolest „Verepõldu“. Eksegeedid on suhteliselt üksmeelsed, et tegemist on reaalse paigaga Jeruusalemmas (kuigi seda on erinevalt lokaliseeritud). Tõenäoliselt kandis paik taolist nime juba muistsel ajal, kuid Juuda looga seostati see alles tagantjärele, et seletada nõnda tuntud kohanime päritolu (Schneider 1980, 217; Schille 1989, 83).

Teiseks teatab Ap 1:18 erinevalt Matteuse jutustusest, et Juudas kukkus (kusagilt) pea ees alla ja läks lõhki, nii et kõik ta siseelundid tulid välja. Eksegeedid juhivad tähelepanu sellele, et siin on tegemist laialt levinud Jumala vaenlase surma motiiviga, millele on lähimaks paralleeliks 2Mak 9:1–10 toodud legend kuningas Antiochos IV Epiphanese õudsest lõpust (Jervell 1998, 125; Schneider 1980, 217).

Gerhard Schneider peab koguni võimalikuks, et nimetatud legend on ka Ap 1:18 teadet mõjutanud (samas). Kuigi eksegeedid peavad eelnimetatud põhjustel Ap teadet pigem legendaarseks kui ajalooliseks, on tähelepanuväärne, et Apostlite tegude raamatu teates ei ole sõnagi juttu Juuda enesetapust. Seega jäävad Juuda surma asjaolud hämaraks ja kuna antud kaasusest on möödas nüüdseks pea kaks tuhat aastat, pole siin midagi enam teha ka kriminalistidel.

Urmas Nõmmik

Jaan Lahe

---

Esmakordselt ilmus artikkel veebiajakirjas Kirik & Teoloogia 28.02.2014