Sooline Paabeli torn

Äsja kuulasin ja vaatasin Saksa füüsiku ja teleajakirjaniku Hoimar von Ditfurthi (1921–1989) esinemist kuulsas populaarteaduslikus telesarjas „Querschnitt” [1], kus ta rääkis kliimamuutustest juba 1978. aastal.

Mitte seetõttu, et teema on tänapäeval kahtlemata väga aktuaalne, vaid seetõttu, et Ditfurth näitas veenvalt, et kõik kasutusele võetavad meetmed on lõppkokkuvõttes asjatud.

Mis päästaks kliimakatastroofist?

Ditfurthi pakutud ainus lahendus pani mind mõtlema sündimuse piiramise ja negatiivse iibega ühiskonna probleemidele. Kaebame ju sageli, et riik ja ühiskond ei toeta peresid piisavalt. Sama võis kuulda ka ligi viiskümmend aastat tagasi Saksamaal tehtud tänavaküsitluses.

Saate sõnum oli selge: ainult siis, kui inimkonna ülerahvastatuse probleem lahendatakse, on võimalik kliimakatastroofist pääseda. Lohutuseks rõhutas autor, et selle saavutamiseks ei pea ükski inimene surema ja lahendus on ainult mitme põlvkonna kaugusel. Kui me ei kasuta oma mõistust, on inimkonna kestvus küsimärgi all. Sarnaselt nende loomaliikidega, kes on enne meid välja surnud, võib ka inimkond hääbuda. Planeet Maa kosub sellest küll taas. Kas võtta seda lohutusena või mitte, on iseasi.

Võib küsida, miks on sõnum mõeldud just meile, mitte neile, kelle iive on niigi suur. Kas see aitab midagi? Pole kuigi üllatav, et küsimusele võib vastata jaatavalt, sest rikkama globaalse põhja ökoloogiline jalajälg on ikkagi palju suurem kui vaesema globaalse lõuna oma.

Soo määratlemise kriis

Aga kuidas siis alustada? Vastus tuli nagu välk selgest taevast. Äkki Jumal juba tegutseb, nagu ta tegutses siis, kui inimesed ütlesid: „Tulge, ehitagem enestele linn ja torn, mille tipp oleks taevas, ja tehkem enestele nimi, et me ei hajuks üle kogu maailma!“.

Üks kriisidest, mis on tänapäeval aktuaalne, puudutab soo küsimust – teema, mis on eriti palju tähelepanu saanud noorte seas ja sotsiaalmeedias. Kuigi see võib bioloogilisest seisukohast tunduda ebaloogiline, on paljud noored tänapäeva muutuvas maailmas oma soo määratlemisega hädas. Nii on aga raske luua pikaajalist suhet, mis kristliku arusaama kohaselt peaks viima abielu ja perekonna loomiseni.

Äkki Jumal juba tegutseb, nagu ta tegutses siis, kui inimesed ütlesid: „Tulge, ehitagem enestele linn ja torn, mille tipp oleks taevas, ja tehkem enestele nimi, et me ei hajuks üle kogu maailma!”

Noori inimesi võib ja peabki eneseotsingutes toetama, aga protsess iseenesest on juba päris sügavalt juurdunud. Läänemaailmas on märgata tendentsi, et õnneliku kooselu lahutamatuks osaks ei peeta enam soovi saada lapsi – kahele inimesele piisab teineteisest partneritena. See võib olla tingitud isiklikust töökoormusest, pikale veninud haridusteest või ka tulevikukartusest.

Lapse sünnitamine – peaagu kuritegu

Samuti võib see nähtus olla seotud ühiskondliku mudeliga, mis peaks aitama elada mitmesuguste kriiside keskel. Sageli on kuulda lausa arvamust, et lapsi maailma sünnitada on peaaegu nagu kuritegu – mitte niivõrd sündimuse suurendamise pärast, vaid hirmust laste tumeda tuleviku ees. Nii reguleerib süsteem iseennast – või on see hoopis Jumal, kes hakkab sekkuma, et uus koerustükk tema loodu vastu ei saaks teoks?

Pean seda võimalikuks. Eriti sellest vaatenurgast lähtudes, et Jumala karistus ei pruugi olla otseselt Jumala tegu inimeste vastu, vaid vältimatus, millest Jumal inimestele räägib, nagu ta rääkis juba Aadamale ja Eevale. Kas seda võtta Jumala karistusena või vältimatusena, sõltub juba konkreetse inimese hoiakust. Erinevalt veeuputusest ei ole Jumal kunagi lubanud Paabeli segadust enam korrata.

Kõik rahvad olid kunagi rändel

Aga mis on selle protsessi tagajärg, mis algab läänes või üldisemalt globaalses põhjas? Tulemused on näha rändes. Viimaste aastakümnete ränne lõunast põhja ei ole sugugi esimene ega ka suurim, mida inimkond on kogenud. Peaaegu kõik Euroopa rahvad on kunagi olnud rändrahvad, kes asusid teele siis, kui nende eluolud muutusid.

Ajaloost on lohutuseks õppida, et rändavad rahvad võtsid sageli omaks nende piirkondade kultuuri, kuhu nad jõudsid, sest rände eesmärk ei ole peamiselt teise rahva hävitamine, vaid ühise eluruumi jagamine kohaliku rahvaga.

Nii võtsid indogermaani rahvad omaks Rooma riigi kultuuri, millega nad enam-vähem edukalt kohanesid. Ka tänapäeval võib rändel olevaid inimesi integreerida mitte ainult selleks, et nad tunneksid end uues kohas koduselt, vaid ka selleks, et nad õpiksid tundma kohalikku kultuuri.

Ajaloost on lohutuseks õppida, et rändavad rahvad võtsid sageli omaks nende piirkondade kultuuri, kuhu nad jõudsid, sest rände eesmärk ei ole peamiselt teise rahva hävitamine, vaid ühise eluruumi jagamine kohaliku rahvaga.

Kristlasena võime lasta sellel rahumeelselt sündida, sest kui näeme kaasinimesi Jumala poolt meile antud kaaslastena, käitume kindlasti teisiti ega tõrju uusi väljakutseid. Veendudes, et see on kas Jumala tahe või Tema kaudu ilmsiks saanud vältimatus, oleks rumal sellele vastu võidelda.

Palvetada ja toetada kaasinimesi

Kui nii on, mida siis sellest õppida? Kohe kindlasti mitte seda, et panna käed rüppe ja oodata tulevikku kui saatust, mida ei saa kuidagi mõjutada. Kindlasti mitte sedagi, et siin välja toodud mõtteid iibe ja rände kohta tuleks mõista ideoloogiana, mida tuleb rangelt järgida – niisuguseid katseid on minevikus olnud küllalt.

Ainult niimoodi saame olla Jumala tööriistad, millega Ta teeb maailma paremaks, või elavad kivid, millele Ta rajab oma riigi.

Pigem tuleks hoida silmad ja kõrvad lahti, palvetades Jumala poole ning toetades kaasinimesi nende igapäevaelus – nende otsingutes, pereelus ja rännuteel. Ainult niimoodi saame olla Jumala tööriistad, mille kaudu Ta teeb maailma paremaks, või elavad kivid, millele Ta rajab oma riigi.

Stefan Groote

Tartu Ülikooli kaasprofessor

[1] https://h1.nu/1vh7I