Sõpruskoguduste kohtumine

Paljudel Eesti kogudustel on sõprussidemeid mujal maailmas, kõige rohkem Soomes.

Põltsamaa kogudusel on neli sõpruskogudust, kolm Soomes (Järvenpää, Kangasala, Ilomantsi) ja üks Ungaris (Vaci). Ungari kogudusega on sidemed küll pea olematud, see-eest põhjapoolsetega suheldakse üsna tihedalt. Kuna soome keel on ka lihtsamalt mõistetav, on seetõttu sealsete inimestega kergem suhelda. Sõprussuhted välismaal said võimalikuks Eesti vabanemisega okupatsiooniikke alt. Sellest ajast on pärit ka meie sidemed. Igaüks on neid arendanud oma oskusi mööda. Põltsamaal on hästi läinud, meie ühendus on olnud pidevalt väga hea. Sõprus aga ei püsi iseenesest, sellega tuleb pidevalt tööd teha. 

Kaks aastat on kindlasti kõike mõjutanud, ka suhtlust. Oli ju suhteliselt rahulik elu, aga ka keeruline. Kavandad, planeerid ja siis tuleb kõik jälle ära jätta, sest olukord ei võimalda kavandatut ellu viia. Nüüd, septembrikuus läks meil suhtlemine üsna tihedaks. Kahel nädalalõpul oli võimalus külastada põhjanaabreid. Sellega seoses saime kontakti kõigi kolme sõpruskogudusega.

Kangasalas toimusid sõpruskoguduste päevad, kus said kokku Ilomantsi, Kangasala, Põltsamaa inimesed, ja Järvenpääl koguduse 70. aastapäeva tähistamine.

Kolm sõpruskogudust koos

Viimastel aegadel on natuke rohkem läbikäimist olnud Ilomantsi ja Kangasala koguduse inimestega. Nendega kohtume kord aastas sõpruskoguduste päevadel. Kangasala ja Ilomantsi on omavahelises sõprussidemes olnud alates 1975. aastast. Nad on hoidnud oma sidet kordamööda külas käies. Siis, kui miski, mis on hea, enam hästi ei tööta, tuleb leida uusi lahendusi. Nende koguduste vastastikuse külaskäigu huvi hakkas lahtuma ja siis tuli hea mõte – on ka kolmas ühine sõpruskogudus, Eestis. 

Kaasates meid kooskäimise ringi, elavnes ka nende omavaheline suhe ja meiegi saime parema ühenduse oma sõpradega. 2013. aastast alates on see side ja kooskäimine niimoodi toiminud, kuid kaks koroona-aastat tõmbasid hoo maha. Seda enam oli suur rõõm ja soe tunne selle aasta septembri keskel taas kohtuda. Seekordseks võõrustajaks oli Kangasala kogudus.

Meie kokkusaamised on olnud üsna sarnase ülesehitusega. Kogunetakse reede õhtuks, kodu poole liigutakse pärast pühapäevast teenistust ja ühist lõunasööki. Teenistustel on rakendatud ka sõpruskoguduste inimesi. Mina sain seekord lugeda piibliteksti eesti keeles, soomekeelne tekst kuvati ekraanile. 

Vahemaad on pikad, meil eriti Ilomantsi minekul, kuhu sõit kestab umbes 12 tundi. Seda enam on rõõm kohal olla. Kutsujad on alati mõelnud välja ka huvitava programmi, kus tutvustatakse sealse kandi vaatamisväärsusi. Loomulikult on aega ühistele jagamisõhtutele, laulmisele, palvetamisele, aga ka saunatamisele. 

Kangasala saab kasutada oma head suurt laagrikeskust, Ilomantsis majutatakse külalised kodudesse. Meil on küll hea kirikla, kus ööbida, aga sauna ei ole. Vabad vestlused viivad üksteise paremale mõistmisele ja annavad võimalusi tundma õppida sõpruskogudust ning kohalikku elu. Jagades tulevad ka mõtted oma tegevusteks. Kõige tähtsamad on loomulikult suhted ja inimesed.

Järvenpää pidupäev

Teine nädalavahetus viis meie koguduse esinduse Järvenpääle. Sealne kogudus tähistas oma 70. aastapäeva. Varem kuulus Järvenpää Tuusula alla. Kui see piirkond kasvama hakkas, moodustati sinna oma kogudus. Meil on seda aastat hea meeles pidada, sest 1952. aasta novembris õnnistati taas Põltsamaa kirik pärast II maailmasõjas toimunud hävingut. 

Pühapäev, mil tähistati koguduse aastapäeva, oli Järvenpääl väga pidulik. Kaasateenijate protsessioon sai üsna pikk. Espoo piiskop Kaisamari Hintikka jutlustas ja mina sain armulaua jagamisel kaasa teenida. Oli tõesti suur rõõm osaleda nii suurejoonelisel ja hästi läbimõeldud teenistusel. Oli palju muusikat ja külalisi. Muusikaliselt teenisid kaasa metsasarvekvartett, lastekoor, meesansambel, kitarrist ja kaks organisti, üks orelil ja teine klaveril. (Teenistus on järelvaadatav Järvenpää koguduse Youtube’i kanalist.) 

Oleme tänulikud, et meil on head sõbrad, kellega koos saame teenida ühes Vaimus ja Tões ning kellega on võimalik rõõme ja muresid jagada. Kuigi oleme mingil määral erinevad, seob sama Jumala tundmine meid tugevalt.

Markus Haamer,

EELK Põltsamaa koguduse õpetaja