Su üle Jumal valvaku

Teise poolde siinkirjutaja leivatööst kuuluvad ka teoloogilised probleemid ning üldsegi mitte ainult pärandina Tartu ülikoolis usuteaduskonna taastamisest aastatel 1991–1992. Mitmes põhimõttelises punktis on teoloog minu kui filoloogi kolleeg. Need punktid on keeled, üldine ajalugu, moraalikasvatus ja eetika ning auõpetus.
Üldine ajalugu tähendab siinkohal Eesti-väliste rahvaste ja riikide ajalugu. Moraalikasvatuse sisuks on minu meelest sündsus ehk pahelisuse vältimine koos tolerantsiga teisitimõtlejate suhtes. Eetikat mõistan ma kui käsitlust kõlbelisusest, mis erineb sündsusest seepoolest, et kõlbelisuse eest võib inimene vastutada rohkem kui sündsuse eest, kuna sündsus võib olla ette antud, kõlbelisus on aga kujundatav.
Auõpetus on arusaamine eneseksjäämisest. Nendest punktidest ei õpetata Tartu ülikooli usuteaduskonnas peaainena ühtegi, vaid nad kas toetavad (keeled; üldajalugu) peaaineid või kuuluvad (eetika) nende koosseisu.
Küsimuse, mida ma järgnevas puudutan, võib sõnastada nõnda: missuguses vahekorras õpetatakse teoloogiat Tartu ülikoolis edaspidi peaainena neile, kellest võivad saada hingekarjased (kaasa arvatud vikaarid) ja kõrvalainena neile, kelle peaaineks on midagi muud (näiteks teoreetiline bioloogia)?
Inimestele, kes kõrgema hariduse korraldamisel sedalaadi asjade üle otsustavad, peaks küsimuse sisu olema arusaadav. Paraku ei ole, mistõttu kujutletaksegi, et näiteks karitatiivsus «mahub» vabalt eestkosteõiguse alla juuras või taastusravi alla arstiteaduses ilma teoloogiat juurde toomata. Nii kujutleda on sügav eksitus.

Õppekava läheks lõhki
Kasutamiskõlblik vastus püstitatud küsimusele sõltub pigemini õppeplaanist kui õppejõu olemasolust. Jättes siinkohal kõrvale aspekti, kui kaua inimlaps erinevate õppeplaanide vahel kaalub, lähtugem eeldusest, et ta tahab saada manööverdamisvõimeliseks gümnaasiumiõpetajaks ajaloos ja kodanikuõpetuses.
Samas peab ta suutma kasvatada ka niisugust õpilast, kes kavatseb edaspidi õppida tõlkimist eesmärgiga (või ka leivateenistuse sunniga) töötada immigrantide keskel.
Ladina keelest keskastmes on selleks vähe, ta peab tundma araabia keelt, islamistlikku käitumist ja – et mitte minetada iseennast – kaitsma kas maausku, luterlust, katoliiklust, vene õigeusku või hinduismi. Täitsa selge, et kõik see korraga tema õppeplaani ei mahu, vastasel korral kaotab tema distsiplinaarne telg – ajaloo õpetamine Eesti iseseisvuse nimel – oma vektori.
Viimase säilitamiseks soovigem praktiliselt, et tulevane ajalooõpetaja oskaks keskastme ulatuses, s.t ilma dialektoloogia ja ajaloolise leksikoloogiata, seitset keelt: eesti, ladina, inglise, vene, saksa, prantsuse ja araabia. Sedagi on pööraselt palju, sest reaalne on kolm: eesti, inglise ja prantsuse/soome. Nendest kaks vajavad igapäevast harjutamist umbes nagu hommikune tennis.

Usuteadus kõrvalaineks?
Isegi kui me analoogiliselt kitsendame kõiki kõrvalaineid, läheks tulevase ajalooõpetaja õppekava algusest peale lõhki. Märkuseks vahele: kui kõrvalaine täiendab üliõpilase erialast avarust, siis keskaste näitab selle avaruse sügavust umbes kõrgusel «hea». Siit põhimõtteline küsimus kõrghariduse korraldamisel tervikuna: kas rohkem kõrval­aineid või rohkem keskastet?
Siinkirjutaja on algusest peale pooldanud tugevat peaainet koos kolme või nelja kõrvalainega ülemastmes, s.t hindele laudatur. Koguduse hingekarjaseks valitud teoloog peab olema suuteline õpetama talle lähimas gümnaasiumis usuõpetust ja, kui vaja, ajalugu ning teiste rahvaste keeli, kuid miks mitte ka teadusliku töö aluseid või kõnekunsti.
See seisukoht võib tunduda liiga kategoorilisena ja kahtlemata tekitab vastuolu põhimõttega, et igasse maakonda jääb või tuleb vähemalt üks riigigümnaasium. See põhimõte on aga väär, sest maakondade arv väheneb kui mitte muidu, siis haldusreformi käigus.
Teenimisõiguslike õpetajate arv jääb suuremaks kui riigigümnaasiumide arv ja usuõpetuse maht selle astme koolides. Karta tuleb hoopis muud, nimelt seda, et usuteadus kui peaaine deformeeritakse Tartu ülikoolis kõrvalaineks puht­administratiivsetel kaalutlustel, suutmata näha ette, mis saab näiteks eetika vundamendist terves ühiskonnas.
Milleni see viib, olen juba kogenud. Enam kui ühel korral on mul palutud nooremate humanitaaride keskel tõlkida mõni vene-, ladina- või saksakeelne fraas eesti keelde põhjusel, et vestluskaaslased ei tunne vastava keele aluseid. Keele kui oskuse puudumisel ei saa eetika olla omal kohal, sest ta rajaneb teisest olendist arusaamisel.
Seetõttu ei peagi ma Tartu ülikooli kui akadeemilise struktuuri ümberkorraldamist oma alma mater’i siseasjaks (sama kehtib ka teiste avalik-õiguslike ülikoolide suhtes). Teoloogias see tähendab, et muuhulgas vajab lahendamist küsimus, kes maksab kinni pastorite täienduskoolituse näiteks vanade keelte või ka tänapäeva üldajaloo vallas, sest on mõeldamatu rahulduda nendel aladel üldise lugemusega.
Kujuteldav küll, mõeldamatu mitte. Me oleme lasknud mõeldamatuse niigi üle ääre.

 

 

 

 

Peeter Olesk,
kirjandusteadlane