Suurpõgenemisest möödub tänavu 75 aastat

Massilise põgenemise käigus sissetungiva Punaarmee eest lahkus 1944. aasta hilissuvel ja sügisel Eestist umbes 80 000 inimest, kellest teel hukkus hinnanguliselt iga kümnes.

Peapiiskop Viilma üleskutsel helistatakse homme, 19. septembril põgenemise käigus hukkunute mälestuseks kõigis EELK kirikutes kell 18 mälestuskelli. Samuti kutsub kirikupea üles pidama pühapäeval, 22. septembril nii kodu- kui diasporaakirikutes mälestusteenistusi ja palvusi.
Seda rasket peatükki eesti rahva loos nimetatakse ka paadipõgenemiseks, sest mindi peamiselt meritsi. Põgenemine algas augustis ja saavutas haripunkti 19.–23. septembril, kuid Saaremaalt lahkus laevu Saksamaale ning paate ja vanu rannasõidupurjekaid Rootsi veel oktoobri alguses. Põgenikke ja taanduvaid sõdureid liikus ka maitsi, aga neistki paljud paigutati laevadele Kuramaa sadamas.
Lahkuti, sest esimese Nõukogude okupatsiooni 1940–41 kogemused olid valusalt meeles. Liigagi hästi oli teada, et juunis 1941 küüditati Venemaale ligi 10 000 inimest, lisaks arreteeriti poliitilise süüdistuse alusel veel tuhandeid. Esimese okupatsiooni inimkaotused olid suured ja mitmed 1944. aastal pagutee ette võtnud on hiljem tunnistanud, et just äsjakogetud õudused innustasid neid jätma kodud ja võtma ette ohtliku teekonna, teadmata tulevikku.
Kõik nad on toonitanud, et lahkudes peeti silmas ajutist minekut. Hiljemalt kevadel oleme tagasi, arvati üldiselt. Tihti jäeti koju jäänud naabrite juurde vara ja kodu võtmed hoiule. Nii meenutas näiteks minu vanaema, et kui meie perekond sõja lõppedes endale Tartus pommitabamusest hävinud kodu asemele peavarju otsis, siis pakkunud keegi tuttav ühe korteri võtit sõnadega: sa võid perega seal elada, aga ainult seni, kuni pererahvas tagasi jõuab. Ei teadnud siis keegi, et äraolek kestab pool sajandit.
Keegi ei lahkunud kerge südamega. Südantliigutavad on meenutused, kuidas eriti just vanema generatsiooni inimesed loobusid paguteest, sest „kuhu sa jätad loomad ja kes mind, lihtsat seaduskuulekat inimest oma kodust ikka välja ajama tuleb“. Tihti jäeti minek sõna otseses mõttes viimasele hetkele. Siis, kui Mandri-Eesti oli juba punaste käes, lahkusid veel Saaremaalt viimased paadid, võttes lastiks meeleheitlikud, ülepeakaela kodust lahkunud inimesed.
Ajaloolased väidavad, et 1944. aasta põgenike hulgas ei ole võimalik tuua välja mingit kindlamatele tunnustele vastavat inimrühma. Põgenesid kõik: noored ja vanad, mehed ja naised, töölised, haritlased, talumehed ja linnainimesed. Siiski on võimalik üldistada, et rohkem oli minejate hulgas nooremaid, väikeste lastega pereinimesi. Samuti et eelkõige mindi Tallinnast ja rannapiirkondadest.
Põgenemine oli raske nii vaimses kui ka füüsilises mõttes. Info põgenemisvõimaluste kohta liikus kaootiliselt suust suhu. Sageli mindi randa paati ootama ka kuulujuttude põhjal või lihtsalt hea õnne peale. Seetõttu paljudel minek ka ebaõnnestus ning tuli pöörduda koju tagasi.
Tänases Eesti Kirikus meenutab 91-aastane vanaproua, kes 16aastaselt koos perega alustas teekonda Saaremaalt, et nende pere ootas oma võimalust Kuressaares ligi kuu aega. Nõnda olid nemad sisuliselt pagulased juba kodumaal olles.
Neil, kel õnnestus pääseda merele, tuli trotsida sügistormist merd ning Nõukogude lennukeid, mis kavakindlalt püüdsid nurjata tsiviilkodanike evakueerumist. Mitmed laevad ja lugematu arv paate said hukutava tabamuse ning vaid vähestel nende pardal olnud reisijatel õnnestus teekonna turvaliseks jätkumiseks ümber asuda teisele alusele. 75 aastat Stockholmis elanud Vivian Kotka-Luksep meenutab, kuidas reisilaevaks kohendatud endise kaubalaeva Helena pardal oli Rootsi randa jõudes rohkem põgenikke kui Eestist lahkudes, sest merel oli ühelt väikeselt purjekalt päästetud teelised enne selle merre vajumist.
Liina Raudvassar