Taizé sõbrad kolmandat korda Viru Folgil

Augusti algul toimunud muusikafestivali Viru Folk raames pakkus Käsmu kogudus igal hommikul ja õhtul ühispalvusi Taizé lauludega ja kutsus nõnda folgitajaid kiriku uksest sisse astuma.

Sel aastal elas juba 40 inimest keset Viru Folgi möllu terve nädalavahetuse koos usalduse palverännaku vaimus. 

Osalejad olid tulnud Tallinnast, Kuressaarest, Pärnust ja Tartust.

Festival toob igal aastal Käsmu üle kümne tuhande inimese. Kolme päeva jooksul toimuvad kontserdid hommikust õhtuni. Õpetaja Urmas Karileet oli enne pastoriks saamist ettevõtja ja ta on veendunud, et igal ettevõttel on palvet vaja. Palvused on osa festivali kavast ja ka korraldajatel on suur rõõm. Mina aitan kogudusele nüüd juba kolmandat aastat hea meelega kaasa.

Samas ei ole festival meie peamine eesmärk. See nädalavahetus oli üks peatus Taizé vennaskonna algatatud usalduse palverännakus. Viru Folk on minu teada ainus võimalus Eestis, kus saab mitu päeva järjest selles vaimus elada. See mõjus osalejatele veidi nagu külaskäik Taizésse. 

Eelkõige saime olla Käsmu kirikus ühispalvuste esinejad: meie lihtne kohalolek aitas inimesi, kellele palvetamine ja kirik on ehk harjumatud. Nii aitasime ja teenisime kohalikku kogudust ja Viru Folgile tulnuid. Teisi teenides saime ise kastetud. Igaüks tuli siia oma rõõmude, murede, küsimuste ja kahtlustega. 

Minu eesmärk polnud reklaami tegemine, vaid kokkutulek. Kristlased on tihti liiga endasse sulgunud! Püüame elada peidus iseenda väikestes vaimulikes mullides ega aimagi, kui suur on meie kogudus tegelikult! Aga nüüd oli 40 inimest mullist välja astunud ja Käsmu tulnud.

Festivali puhul tekib tahtmatult ootus, et tegemist on kontserdiga. Kuid meie eesmärk ei ole esineda, vaid koos lauldes palvetada. Kui see kõlab ka ilusti, siis seda parem, aga muusika on siiski vaid kõrvalnähtus. Kirikuisa Augustinus on öelnud: „Kes laulab, see palvetab topelt.“ Sellepärast lauldakse Taizés palju. Aga pane tähele – usumees ütleb „kes laulab“, mitte „kes kuulab pealt, kuidas teised laulavad“. Sellepärast julgustan isegi neid, kes ei pea ennast lauljaks, proovima kaasa laulda kasvõi nii, et jorised tagasihoidlikult rütmis kaasa.

Kõige rohkem meeldis mulle see, et olime väga erinevad. Siin istusid vaktsineeritud koos antivakseritega ja ka Ukraina sõja teemal oli meil erinevaid arvamusi. Meie hulgas oli protestante, katoliiklasi, õigeusklikke ja ristimata inimesi. Seal kirikupõrandal istusid teoloogide kõrval poisikesed, kellest mõni ei oskagi veel meieisapalvet. Mõned meist naudivad 45minutist palvust kogu südamest ja mõned loevad minuteid palvuse lõpuni. Mõned naudivad vahel alkoholi tarbimist ja mõned peavad seda suureks patuks. Mõnele meeldis paganliku metal-bändi kontsert ja mõni teine raputas selle peale pead.

Enamik meist osales ka ühistel söömaaegadel. Meil oli ühiskassa, mille eest ostsime toidukaubad, et koos toitu valmistada. Meil puudus kokk, seepärast juhtus näiteks, et inimesed jõudsid näljastena kohale, kuid söök polnud veel valmis. Siis aitasid kõik oma võimaluste piires toitu valmistada. Kristlased teevad samuti vigu nagu mittekristlased, kuid nad andestavad – teoreetiliselt – kergemini, kui keegi eksib nende vastu.

Enne laagri algust kirjutasin osalejatele ühise eestpalve: „Issand, hoolitse selle eest, et igaüks meist saaks veidi puhata argipäevaelust ja kogeda Sinu ligiolu; et igaüks meist saaks veidi tuttavaks uute inimestega, keda armastada; et keegi ei jääks haigeks ega üksikuks; et väljakutsed ei rikuks meie tuju; et võõrad inimesed meid nähes imestaksid: „Vaata, kuidas nad armastavad!““ Mulle tundub, et Jumal võttis seda kuulda.

Luc Saffre