Tartu ülikoolis kaitsti doktoritöö Eesti kirikuloost

Priit Rohtmetsa (31) 13. juunil Tartu ülikooli usuteaduskonna nõukogu ees kaitstud doktoritöö «Teoloogilised voolud Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirikus aastatel 1917–1934» käsitleb Eesti kirikuloo perioodi kahe maailmasõja vahel.

Kas niipea on ülepea vajadust ja õigustust nimetatud perioodi meie kirikuloos vaatluse alla võtta, tõstatati küsimus kaitsmisel, kui dissertant oli tutvustanud oma mahukat ja äärmiselt põhjalikku, 487 lehekülje pikkust uurimust vabariigi esimese iseseisvuse aegse Eesti luterliku kiriku teoloogilistest ning kirikuolme küsimustest. Küsimuse töö erakordsest mahukusest võttis kriitilises võtmes kõneks ka oponent dr Mikko Ketola Helsingi ülikoolist.
Dissertant põhjendas uurimistöö mahukust vajadusega luua ammendav ülevaade püstitatud teemast, selleks rekonstrueerida aset leidnud sündmusi ning neid kriitiliselt analüüsida, kusjuures võttes aluseks seni kasutamata allikmaterjale. Rohtmets kinnitas, et teoloogiliste voolude esilekerkimist, arengut, esindajaid ja nende seisukohti ning tegevust ühtse tervikuna pole seni põhjalikult käsitletud.
Doktoritöö juhendaja, Tartu ülikooli usuteaduskonna dekaan dr Riho Altnurme nimetas, et vaevalt niipea võtab keegi selle pealkirja all uut üllitist kirjutada, ent põhimõtteliselt, kuna iga uurija läheneb uuritavale oma vaatevinklist, pole välistatud sama teema käsitlemine mitme inimese poolt. 
Doktoritöös kirjeldatakse teoloogiliste voolude kujunemist Eesti luterlikus kirikus, diskussioonide olemust ja võtmeisikuid ning analüüsitakse kolme eristatava teoloogilise voolu – liberaalse, kiriklik-konfessionaalse ja konservatiivse – mõju kirikus toimunud kirikukorralduslikule ja teoloogilisele diskussioonile.
Ilmneb, et kirikus, mis määratles end 1917. a vaba rahvakirikuna, valitsesid vaimulikkonnas teoloogilised erimeelsused, mis kulmineerusid aastail 1922–1925. Vaidluste ja kokkupõrgete tulemusena muutus vaba rahvakiriku kontseptsiooni tõlgendus senisest konservatiivsemaks ja kirikus algatati liberaal­se voolu juhtivate vaimulike suhtes nn ketseriprotsessid, mille tulemusel jäid mitmed vaimulikud ja kogudused üldkirikust kõrvele, jätkates tegutsemist iseseisvana.
Sellest tulenevalt asusid kiriklik-konfessionaalse voolu esindajad aastatel 1925–1934 võitlema kiriku organisatsioonilise ühtsuse eest, vastandudes nii alalhoidlikule, eriti aga liberaalse voolu kogudustele ja vaimulikele. 1934. aastal sõlmiti kirikus küll rahu, kuid õpetuslikud erimeelsused jäid varjutama ka järgmiste aastate kirikuelu kuni Eesti iseseisvuse kaotuseni 1940.
Kuigi Priit Rohtmetsa doktoritöö on olnud väikeses tiraažis raamatuna kättesaadav, väärib see avaldamist ning viimist laiema lugejaskonnani, kes on huvitatud Eesti kirikuloost ning eriti töös käsitletud perioodi kirikupoliitilistest diskussioonidest, mis oluliselt raputas toona ka valdavalt kiriku liikmeskonda kuulunud Eesti ühiskonda ning mille järellainetused tegelikult jõuavad rohkem või vähem tuntavalt ka tänapäeva.
Liina Raudvassar