Teel reformatsiooni juubeli ühise tähistamise poole

6.–10. oktoobrini toimus Zürichis kongress «500 aastat reformatsiooni: väljakutsed ja tähendus täna». Korraldajateks olid Šveitsi Evangeelne Kirikute Liit ja Evangeelne Kirik Saksamaal.

Kongressile olid kutsutud Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas liikmeskirikute ja teiste partnerkirikute esindajad nii kirikuvalitsustest kui usuteaduskondadest. Külalistena osalesid anglikaani, baptisti, õigeusu ja roomakatoliku kiriku esindajad.
Osavõtjaid oli viielt kontinendilt 35 maalt kokku ligikaudu 250. Eesti luterlikku kirikut esindasid Tiit Salumäe ja Thomas-Andreas Põder.
2017. aastal tähistame reformatsiooni 500. aastapäeva. Reformatsioon on maailmaajaloolise tähtsusega sündmus, millega kaasnenud epohhiloovad muudatused avaldasid mõju üle maailma. Seetõttu tõotab ka reformatsiooni aastapäev vallandada globaalseid protsesse: leida erilaadilist meenutamist ja kajastamist.
Võtan kongressi rikkaliku programmi kokku kolmes lihtsas sõnumis.

Reformatsiooni juubel – usupidu, mille keskmes on evangeelium
Kongressil tuli üliselgelt esile üksmeel kõige tähtsamas. Reformatsiooni 500. aastapäev, see on põhjus väljendada rõõmu evangeeliumi vabastava sõnumi taasavastamise üle. Reformatsiooni juubeli keskmes peab seisma evangeelium – rõõmusõnum Jumala päästvast toimimisest Jeesuses Kristuses.
Aastal 2017 ei tähista ega esitle evangeelsed kirikud seega iseendid. Reformatsiooni meenutamine peab toetama evangeeliumi kuuldavamaks ja kogetavamaks saamist. See peab andma impulsi evangeeliumist kantud ühisele elukujundamisele kirikus ja ühiskonnas.

Reformatsiooni juubeli oikumeeniline tähistamine
Kongressil kõlama jäänud ühiseks veendumuseks oli, et reformatsiooni 500. aastapäeva 2017. a tuleb mõista oikumeenilise võimalusena. Kirikud peavad seda tähistama üheskoos. Reformatsiooni juubel mitte ei pärsi, vaid aitab kirikute ühtsuse edendamisele kaasa.
See on kompleksne teema, sest sidemeid ja tasandeid on palju ja erilaadilisi. Näiteks tähistavad tänu Leuenbergi Konkordiale Euroopa evangeelsed (luterlikud, reformeeritud, unieeritud ja metodisti) kirikud esmakordselt reformatsiooni aastapäeva ühiselt (vt «Europa reformata: 500 aastat reformatsiooni Euroopas – üleskutse», EK 31.10.2012).
Aitamaks valmistuda 2017. a oikumeeniliselt vastutustundlikule tähistamisele, pidasid Zürichi kongressil ettekanded näiteks endine Canterbury peapiiskop Rowan Williams, Kirikute Maailmanõukogu peasekretär õp dr Olav F. Tveit ja roomakatoliku kiriku kristlaste ühtsuse edendamise osakonna juht kardinal Kurt Koch.
Heaks näiteks reformatsiooni suuraastapäevaks valmistumisest globaalsel tasandil ja dialoogis teiste konfessioonidega – just ka roomakatoliku kirikuga – oli ettekanne, mis lähtus luterlike kirikute maailmaosaduse perspektiivist. Selle pidas kongressil osalenud kolmas eestlane õp Anne Burghardt, kes töötab Genfis Luterliku Maailmaliidu keskuses ja koordineerib 2017. a juubeliürituste ettevalmistusi.

Reformatsiooni juubel – samm kirikute uuenemise ja ühtsuse teel
Reformatsioonil on muidugi ka problemaatilisi ja negatiivseid tahke. Nii nagu kirikulugu tervikuna, on ka reformatsioonilugu ambivalentne. Varjukülgi ei tohi reformatsiooni juubeli tähistamisel maha vaikida, vaid pigem teadvustada ja tunnistada.
Küll aga on reformatsioon teoloogiliselt eelkõige mõistetav pöördumisliikumisena: otsustava sammuna, millega kirik pöördub Jeesuse Kristuse poole. Sellisena on reformatsioon kaugelt enam sellest, mis toimus 16. sajandil. Reformatsioon ei ole erinevate evangeelsete kirikute konfessionaal­ne privileeg ega protestantide omand, vaid pöördumine Kristuse poole.
Nii on reformatsioon algusest peale oikumeeniline kategooria, mis vastandub igasugusele konfessionaalsele enesekesksusele ja -küllasusele.
Pöördumine Kristuse poole tähendab aga kiriku uuenemist resp. uuendamist lähtuvalt kiriku alusest ja keskmest – Kristusest. Kui reformatsiooni juubeli tähistamise keskmes on Kristus, võime olla kindlad lootuses, et Kristuse kaudu juhitakse kirikuid ja kristlasi üksteisele lähemale, juhitakse ühisele tunnistamisele ja teenimisele maailmas.

Neli aastat reformatsiooni suurtähtpäevani – ettevalmistusaeg
Kongress oli impulss reformatsiooni juubeli ühiseks ettevalmistamiseks. Paljudes kirikutes, ka meil, on ettevalmistustega alustatud. On õige aeg keskenduda reformatsiooni teoloogilistele peateemadele ja sellele, mida need tänapäeval tähendavad (vt nt Zürichi kongressilt U. Körtner, «Eksklusiivne usk. Reformatoorse teoloogia neljakordne «ainult»», Kirik & Teoloogia nr 98/25.10.2013).
Ühtlasi on oluline, et reformatsiooni meenutamine kujuneks sündmuseks, kus mitte ainult kirikutes, vaid ühiskonnas avaramalt arutletakse impulsside üle, mida reformatsioon on ühiskonnale ja kultuurile andnud.
Kuna Eestis erineval moel ja eri paigus juba toimub tegevusi, mis on seotud reformatsiooni 500. aastapäevaga, oleks hea, kui me luterlikus kirikus suudaksime keskselt tõhustada koordineerimist ja informatsioonivahetust. Ehk oleks abiks ka see, kui näiteks paar korda aastas kutsuda avatud vormis kokku kõik, kes midagi teinud või tegemas.
Thomas-Andreas Põder,
Tartu Ülikooli usuteaduskonna õppejõud