Teine ja sama

Tallinna Jaani kiriku galeriis eksponeeritud näitus «Itaalia palett» on osa Tiit Pääsukese juubelinäitusest.

See näitus on mõneti teistsugune, kui me Tiit Pääsukese puhul oleme harjunud nägema. Tegemist on väiksemõõduliste maalidega – kohapeal valminud reisimuljetega. 2010. a sügisel oli kunstnikul võimalus veeta kaks kuud stipendiaadina Itaalias Mazzano Romano (keskaegne kindlusküla 35 km Roomast põhja pool) külalis­ateljees. Ta käis ka Roomas ja Firenzes.
Esmapilgul näib tegu olevat omamoodi reisipäevikuga – kus käidud, mida nähtud, mis tallele pandud. Kohaloleku tunnet võimendavad veelgi juurde lisatud pisitrükised: muuseumide ja galeriide piletid, mitmesugused maksekviitungid, kirjakatked. Kõik on aus ja ehtne.
Info infoks. Vaatajat aga huvitab veel miski. Ja seda ta ka leiab. Katkelised reisimuljed on vormunud iseseisvateks väikemaalideks, igal neist oma mõte ja meeleolu, värvi- ja faktuurilahendus. Nii nagu oma suurtes maalides liidab kunstnik mitmeid motiive, mis üksteist täiendades-välistades loovad uue terviku, on see ka siin – kesksele maalile lisavad omapoolseid kommentaare väiksemad maalid-joonistused servadel.
Märkkujundiks silm
Leidliku kompositsioonivõttena on Tiit Pääsuke paigutanud oma objektid paletile. Nii tekib mõningane võõrandatuse efekt, mis võimaldab kunstnikul rõhutada oma subjektiivset visiooni – just sellistena inspireerisid teda antud hetkel need kirikute kuplid, tornid, kaarestikud, lähi- ja kaugvaated ning just selliseks kujunes tema maaliline kujutlus neist. Jääb mulje, et kunstnik nagu püüaks neid väärikaid objekte enda jaoks «kodustada», astuda nendega emotsionaalsesse kontakti, et nad ei jääks üksnes fikseeringuks, vaid et see suhe oleks lähedasem, isiklikum, varjundirohkem. Ja nii liidab ta kompositsiooni mitmeid kujundeid, nagu mõnusalt (tänavakividel) kerratõmbunud loomakese või kellegi suuresilmse avatud pilgu.
Viimatiöeldust lähtuvalt näibki mulle, et selle näituse üheks märkkujundiks võiks olla silm. On ju sajandite vältel paljud silmad ahnelt vaadelnud neid kuulsaid ehitisi ja mine tea, ehk vaatavad nemad ka meid. Igatahes Tiit Pääsukese ühel maalil mõjuvad silmadena kaks Firenze toomkiriku ümarakent.
Veelgi põnevam on viis, kuidas ta on kujutanud üht Rooma motiivi, kus rangele, detailselt maalitud kaksikkaarestikule on lisatud pehmejoonelisi lainjaid kujundeid. Ja kui neid nõtkeid jooni täpsemalt jälgida, avaneb vaataja ees hoopis uus pilt – kaarestiku avad muutuvad silmadeks ja kogu kompositsioon muundub inimpeaks. Sellist illusionistlikkust, kus üht maali saab samaaegselt vaadelda kahel erineval viisil, kasutasid sürrealistid, eelkõige Salvador Dali. Mulle tundub, et Tiit Pääsukese see maal on siiski sündinud täiesti spontaanselt, hetkeimpulsi ajel, võib-olla talle endalegi lustliku üllatusena.
Ent teisalt on mõistete, kujundite teisendamine, ümberütlemine, mitmekihilisus, näivuse ja olemusliku suhtelisus ja liikuv tasakaal sügavalt omased Tiit Pääsukese kogu loomingule. Ja praeguse seisuga näib, et mida aeg edasi, seda rohkem.
On ju ka suures ilmas tihedalt läbi põimunud nähtav ja nähtamatu, on ju inimese elugi ühtaegu lihtne ja keeruline ning sageli pole miski nii, nagu algselt paistab.
Särav kivike loomemosaiigis
«Itaalia palett» on üks osa Tiit Pääsukese 70. sünnipäeva juubelinäitusest üldpealkirjaga «Ainult maalid». Läbi aastakümnete on ta olnud eesti kunsti värvikamaid (nii otseses kui kaudses mõttes) ja värvitundlikumaid kunstnikke.
Ta on kunagi maininud, et tema lemmikvärv on kollane. Ent kunstniku looming näitab, et ta suudab armastada ja oma tahtele allutada kogu värvi­spektri. Puhtsubjektiivselt olen eriti nautinud ta roosa ja halli pehmeid ühendusi (see võimalus oli nüüdki).
Kunstnikule omane värvirikkus ja läbimaalitus avaneb sel näitusel kõige ilmekamalt väljapaneku suurimas maalis, mis kujutab Ristilöödut. Seegi maal on ambivalentne. Võtan siit vastu mõtiskluse heast ja kurjast, valgusest ja varjust, olnust ja olevast, avatusest-lähedusest ja hüvastijätust, midagi ühtaegu helget ja nukrat. Ja muidugi naudin siinset värviküllust – nii eriliselt säravat kollast kui ka tumeda pinna pehmeid varjundeid.
Seesama värvi- ja varjunditundlikkus avaldub ka väikestes maalides. Ühes viltuse torniga maalis on kunstnik eriliselt rõhutanud erinevaid faktuure. Nii on maalitud nähtavaks ajaloo kulg, iidseid müüre katvad sajandite kihistused. Teisal ergastavad tumedat linnasiluetti türkiissinise säravad laigud.
Tiit Pääsukese näitus «Itaalia palett» on väike särav kivike ta loomemosaiigis. Esmamuljetest saavad meenutused. Midagi nendest on juba jõudnud ta suurtesse koduateljees valminud maalidesse. Protsess jätkub.
Maire Toom