Toimetuse kirjakast
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Arvamus / Number: 10. veebruar 2010 Nr 6/7 /
See ilusate hetkede rida
Kui ma alles keskeas läksin Kuressaare Laurentiuse kirikusse leeritamisele, ütles tollane kirikuõpetaja Jaan Tammsalu: «Tee selleni on mõnikord pikk, kuid kõik on põhjuslik.»
Oli väga vihmane ja tuuline maikuupäev. Tund oli veel leeritamiseni aega ja ma helistasin oma arstist sõbrannale Virge Nemvaltsile. Teatasin, et lähen leeri. Ta ütles: «Milline rõõm seda kuulda! Millal sa seda otsustasid? Tulen sulle külaliseks…»
Mõtlesin, millest see kõik tegelikult algas. Sellest, et kiindusin ja elasin väga sisse Jaan Tammsalu jutlustesse. Ta rääkis usust ja Jumalast sellise veendumusega, et tundsin: elu väärtustab suuresti usk. Et maailmas on see midagi väga ilusat, vajalikku ning võimast.
Läksin Jaan Tammsalu jutule sooviga end lasta leeritada. Pelgasin oma aastaid, kuid see kartus kadus kirikuõpetajaga kohtumisel kohe. Mõistsin: ma pean seda tegema, pean leeris ära käima! Ja Jaan Tammsalu andis mulle leeriõpikud. Tudeerisin paar kuud. Ja siis see päev saabus. Kartsin, et tunnen hirmu rahvahulga ees; et kirikulised mind väga uudistavad jne. Ja oh imet! Olin pühakojas ainus kirikuline. Siis saabus organist, seejärel tuli sõbranna Virge. Ja leeriteenistus algas.
Mida ma tundsin?
Pühadust. Tundsin, et elu keerab täiesti uue lehekülje.
Miks ma neid ridu praegu kirjutan?
Olen ikka veel tänulik Jaan Tammsalule, kes mulle just sellise leeritamise korraldas. See oli nii suur läheduse tunnetamine, kasvatas usku ususse, õnnistas tundeni, nagu ütles Jaan Tammsalu sel korral: «Hoidkem inimesi peopesa kumeruses!»
Kui hiljuti kirjutas mulle üks tuttav, et head sõnad tuleb öelda õigel ajal õiges kohas, siis seda ma nüüd Jaan Tammsalu suhtes teengi. Ta oli Kuressaares võrratu kirikuõpetaja! Oma pilgu, oma õnnistuse, oma soovidega rahvale.
Kui meil tütrega 1990. aastal esimene luulekogu ilmus, leidis just Jaan Tammsalu sealt üles meie kaunimad, sügavamad luuletused.
Päev kirjutab
meid
enesesse üles
ja kiirustades
edasi ta läeb…
Neid mu tütre Tiina luulesõnu tsiteerides lõpetas ta oma armsa, siira tänu meile kohalikus lehes.
Mis veel teeb inimese eriliseks? Pühendumus, taktitunne, elurõõm. Seda ongi Jaan Tammsalus.
Kui suur on siis kingitus oma rahvale, kui ta suudab igas olukorras jääda endaks, selleks tõeliseks! Nagu Jaan. Ja ma pühendaksin praegusele Tallinna Jaani kiriku õpetajale Jaan Tammsalule järgmised haikuread:
Veerin taevast, maad.
Valgete väljade lumm!
Mõte on aabits.
Üks inimene aga võib ka teisele olla nagu aabits… Ning ma tajun, et üle tee kõnnib tänagi Lootus!
Enda Naaber
