Tules hävis Soome Ylivieska kirik
/ Autor: Tiiu Hermat / Rubriik: Uudised / Number: 30. märts 2016 Nr 15 /
Vaikse laupäeva õhtu. Otsin arvutist videot, millega pühade puhul sõpru tervitada. Kõrvalaknas on lahti Facebook.
Järsku märkan, et üks mu soomlastest sõpru on jaganud põleva kiriku pilti. Mida??? Loen teksti ja olen nagu puuga pähe saanud – põleb Ylivieska kirik! Ühtäkki tulvavad meelde mälestused 23 aasta tagusest ajast, kui meie eestlastest pühapäevakooliõpetajate grupp veetis kuu aega Raudaskyläs õppimas.
Üks esimesi kohti, millega meid tutvuma viidi, oligi ju seesama naabruses asuv 1786. aastast pärinev Ylivieska puukirik. Millise uhkusega esitlesid kohalikud meile kiriku sisemust – lihtsaid, aga kauneid puupinke, vääre, altarimaali … Ja seda kõike enam polegi? Mõtlen kõigile tollastele Ylivieska sõpradele, kes meie eest hoolt kandsid, kelle sugugi mitte väikese panuseta me ju poleks pääsenudki sinna õppima. Nende valu ja šokki suudan vaevu ette kujutada.
Õhtu edenedes täiendatakse uudist teatega, et süütamises kahtlustatav 36aastane soomlane on kinni peetud ja oma teo üles tunnistanud. Olen segaduses. Midagi sellist poleks osanud arvatagi. Üsna tõenäoliselt on ju tegu kohalikuga, kes võib olla isegi samas kirikus ristitud ja leeris käinud.
Kui suur pidi olema tema hinges pesitsev viha ja kibedus, kui ta suutis oma esivanemate pärandi vastu kätt tõsta? Hävitustööks valis ta ju just kristlaste suurima püha, ülestõusmispüha, eelõhtu. Kas ta tõesti lootis, et siis jäävad pühad ära, et kõik on nii masendunud ja šokis, et rõõmusõnum ja ülistuslaulud ununevad sootuks?
Selles ta küll eksis – kirikus toimuma pidanud ülestõusmisöö missa peeti värskete varemete kõrval. Usun, et sõnum surma võitnud Kristusest kõlas seekord eriti võimsalt.
Ka kõige pimedamas öös paistab valgus. Ka kõige suurema mure ja lootusetuse keskele astub Kristus, pühib nutja pisarad ning ütleb: «Ära karda, mina olen sinuga!»
Tiiu Hermat
