Ühest dogmaatikast kahjutundega / Edasiminekuks tuleb kell õigeks keerata

Arne Hiobiga sain tuttavaks millalgi 1980ndatel. Mäletan teda sellest ajast innuka lugejana, kes rõõmustas igast uuest käsikirjalisest materjalist, mis meieni jõudis, ja seda ka teistega jagada tahtis. Vahepealsete aastakümnetega ei ole Hiobi innukus raugenud ja kristliku mõtlemise pika ajaloo tundmaõppimine on päädinud raamatuga, mille pealkirjaks «Luterliku dogmaatika alused».
Sissejuhatuses ja tagakaanel väidetakse, et «see on luterliku teoloogia positsioone kokkuvõtlikult ja ammendavalt esitav teos, et õppuritel ja teistel lugejatel oleks kogu põhimaterjal kergesti kättesaadav». Raamat esitab valikuliselt ka katoliku ja ortodoksse kiriku põhiõpetusi ning isegi Aasia religioonidele ja teadusele viidatakse mõnel korral. Nii peaks õppurid ja õpetajad ainult rõõmustama, et hiiglaste õlule tõusnud omamaine autor lisab oma hääle «tunnistajate pilve».

Autoriteediks Harald Põld
Senini oli kõige lihtsamini kättesaadavaks eestikeelseks ülevaateks 1993. aastal ilmunud H. G. Pöhlmanni «Dogmaatika põhijooned» E. Salumaa tõlkes (saksa k 1973) ja E. Salumaa 2008. aastal ilmunud «Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk Dogmaatika märksõnades».
Hiobi teos järgib valdavalt Pöhlmanni stiili ja traditsionalistlikku mudelit. Aga erinevused on ka olulised. Kui Pöhlmann käsitleb iga teema juures ka oma aja uusimat teoloogiat, siis Hiob on tõstnud teoloogiliseks autoriteediks Harald Põllu (1874–1939), keda ta näeb tõsiuskse klassikalise luterliku teoloogia parima esindajana.
Suuri teolooge eristab konventsionaalselt õpetatud teoloogidest kõige enam ehk see, et nad suudavad esitada sellise sissevaate oma ajastusse, et nende raamistatud kontekstis Jumala sõna saab lootuse ja julgustuse sõnaks, avatud tulevikku kutsuvaks sõnaks, väljakutseks südamele ja vaimule.
Augustinus, Luther, Schleier­macher, Barth, Tillich, Bonhoeffer jpt olid suured mitte sellepärast, et nad tundsid hästi Piiblit või ajalugu või filosoofiat (ja enamasti tundsidki), vaid seetõttu, et nende teoloogia kõnetas täpselt nende kaasaegset lugejat.
Et nad nii sügavuti ja ausalt sukeldusid oma aja sügavustesse, seetõttu on neid – nagu klassikuid muudelgi aladel – võimalik üha uuesti tõlgendada, nende mõttekäike korrigeerida, taasavastada uutes kontekstides jne.
Nad ei imiteerinud mingit teist aega ega ka püüdnud «kella tagasi pöörata» (tsitaat C. S. Lewiselt, mis kõne all oleva raamatu autorile ilmselt meeltmööda oli). Klassikalised kultuuri alustekstid nii stabiliseerivad kui ka destabiliseerivad. Iga teoloogiline hüpotees, iga piibli- või teiste teoloogide tööde kasutamine sõltub viimselt mitte Piiblist ning isegi mitte tekstikriitikast, vaid teatud üldisest kujutluslikust kristluse konstruktsioonist.

Allikate valik ehitab sisu
Eelnev otsustus selle kohta, mis on viimselt oluline kristluses, mõjutab allikate valikut. Arne Hiob peab teadma seda hästi, ja seega ei saa olla ka juhuslik Hiobi autoriteetide valik. Harald Põld on Hiobi käes saanud käepäraseks vahendiks, kelle abil praegusaegseid lugejaid tõrjuda naiivsesse biblitsismi, reaktsioonilisse arusaama ühiskonna sotsiaalsetest ja intellektuaalsetest muutustest, hermeneutilise probleemi salgamisse ja ebakohasesse epistemoloogiasse. Hiobi esituses on teoloogia tsitaatide kogum ühendavate vahelausetega ja viimane sõna on Harald Põllul.
On üks tõeline klassikaline õpetus, mis on püsinud muutumatuna ja mida tuleb kaitsta. Muidugi on kooskõlas sellise arusaamaga luterlusest ja teoloogiast laiemalt ajaloolis-kriitilise meetodi eitamine. (See eitus võimaldab mugavalt kasutada kõiki Piibli tekste homogeensetena, justkui oleks tegemist ühe hooga ühele lugejaskonnale ühe autori kirjutatud ühemõttelise tekstiga).
Samuti «nähtamatu» tõeliste usklike kiriku postuleerimine nähtavate ebatäiuslike kirikute sees, naiste ordinatsiooni eitamine, sest see minevat vastuollu piibelliku ontoloogia ja antropoloogiaga. Ja lõpuks veel ka kahtlus, kas ikka usuteaduskonnas on võimalik teoloogiat õpetada. Kummalisel kombel on see väärikate autorite tsitaatidega toestatud õpetatus osutunud pettekujutluseks, mis varjab allaandmist, teoloogilisest ülesandest loobumist.

Mitmekesisus – reegel, mitte erand
Ma ei ole neutraalne lugeja, tunnen paljusid meie ja eelneva põlvkonna teolooge ning õpetan ka ise teoloogiat. Kahtlemata on võimalik – raamatu olemasolu ise kinnitab seda – lähenemisviis, mis justkui tahab kaitsta Jumalat, Piiblit ja luterlikku usku. Paradoksaalsel kombel osutub see aga pealiskaudseks nii oma arusaamas Jumalast, pühakirjast kui ka meie maailmast.
Traditsioon ei kuulu ainult traditsionalistidele, Piibel ei ole biblitsistide eraomand, tõlgenduslik mitmekesisus on olnud läbi aegade reegel, mitte erand. Ja seda nii üleilmses luterluses kui ka Eesti luterliku kiriku ja teoloogia kontekstis.
küllap oleks valminud üpris teistsugune õpik, kui Põllu asemel oleks Hiobil olnud lähtepositsiooniks Salumaa määratlused. Näiteks et dogmaatika ülesanne on «metoodiliselt, kriitiliselt ja korrigeerivalt kontrollida kirikus teostatava kuulutuse sisulist kirjapärasust, selle õpetuslike aluste ja lähiste vastavust kirikus kehtivaile usutunnistuskirjadele ja ikka uuesti esitada küsimus kristliku õpetuse olevikukohasuse kohta, st püüda seda tõlgendada olevikule arusaadavalt ja kuuldavalt» (Süstemaatilise teoloogia käsiraamat, lk 62). Või «dogmaatika tegeleb dogmade ja üldse kirikliku õpetuse ning neisse kätketud sisuliste seoste avardamise ja tõlgendamisega» (samas, lk 54).
Keegi pole targem kui tagantjärele tark, uute küsimuste ja vastuste otsimine on vaieldamatult riskantne. Seda said teada nii Jeesus, Luther, Tillich, Bonhoeffer kui paljud teised. «Hea» kristlane saab olla ka lihtsalt mingile normile või autoriteedile kuuletudes, aga heaks teoloogiks saamiseks kuulekusest siiski ei piisa.
Anne Kull,
Tartu ülikooli usuteaduskonna süstemaatilise usuteaduse professor,
PhD (teoloogia)

——————————–

Prof Anne Kull on võtnud minu «Luterliku dogmaatika alused» tõsise kriitika alla. Lootsin, nagu selle raamatu eessõnas olen kirjutanud, et teos suudab «hoolimata oma puudustest» aidata õppureid, sest see «tahab olla» ammendav oma kokkuvõtlikkuse poolest.
«Eestikeelse kättesaadavuse huvides on püütud tähtsamatele dogmaatilistele klassikutele (Luther koos usutunnistuskirjadega, Calvin, Hutter, Schleiermacher, Luthardt, Elert, Althaus, Barth, Bultmann, Tillich, Rahner, Pöhl­mann, Härle jt) anda sõna enam-vähem kõigi olulisemate üksikteemade puhul.» Nimetada tulemust pealiskaudseks tähendab mööda vaatamist sellise lähenemisviisi eesmärgist ja võimalustest.

Kõnetab meie kaasaega
Prof Kull silmitseb teost kõrgelt, kaotab aga täpse nägemisvõime. Selle asemel et käsitleda iga teema juures ka uusimat teoloogiat, olevat ma klassikalise luterliku teoloogi Harald Põllu teinud lähtepositsiooniks ja käepäraseks vahendiks, et tõrjuda lugejad reaktsioonilistesse arusaamadesse.
Sellega langevat ma koos Põlluga välja «suurte teoloogide» hulgast, kes ei imiteerinud mõnda teist aega ega püüdnud «kella tagasi pöörata», vaid kõnetasid täpselt oma kaasaegset lugejat. Suur tänu võrdluse eest suurte teoloogidega, mida ma ise küll poleks tihanud!
Tegelikult käsitlen pidevalt uuemaid teoseid. Harald Põllu tööde kasutamist põhjendan eessõnas seoses võrdlusega – ma pole väitnud, et Põllu vaateid täiesti jagan, ega ole teinud teda lähtepositsiooniks. Kui ma tema abil midagi kõigutan, siis võib-olla XX sajandi teoloogilise eksistentsialismi tardunud seisukohti, millest mõned soovivad igandlikult kinni hoida.
Ka järelsõnas ei anta viimset sõna Põllule, vaid Salumaale ja Schönele. Viimane elab praegugi ja kõnetab meie kaasaega.
Traditsiooniline dogmaatika esitusskeem, millele professor vihjab, on peaaegu kõikjal sarnane, ent kuidas ma «Pöhlmanni stiili» järgin, jääb arusaamatuks. Kull ei tahaks hetkekski «kella tagasi pöörata», nagu väljendas C. S. Lewis.
Suure inglise kirjaniku mõtteks aga oli, et teelt eksimise korral pole õige eksiteed jätkata, vaid teele tagasi tulla, et jätkata edasi-, mitte tagasiteed. Ma ei poolda mingit naiivset biblitsismi ega eita hermeneutilisi probleeme. Lugegu professor seda peatükkidest pühakirja ja ilmutuse kohta.
Ajaloolis-kriitilist meetodit eitan ma ainult seal, kus selle kriteeriumiks tehakse nn moodne maailmapilt vms. Piibel ei ole biblitsistide eraomand, kuid ta pole ka ajaloolis-kriitilise meetodi ainuomand.

Inimeselt inimesele
«Tõlgenduslik mitmekesisus» on eksisteerinud kirikus läbi aegade ning hoolimata sellest on jaatatud seda, mida Kull mulle ette heidab: «On üks tõeline klassikaline õpetus, mis on püsinud muutumatuna ja mida tuleb kaitsta!» Kas kristlik usk ja õpetus oma põhiosas ei olegi üks ja sama läbi sajandite? Esitan teose alguses lühikokkuvõtte ka dogmaatika ajaloost ja dogmadeloost, et esile tuua teoloogia sarnaseid aspekte ning ühtlasi erinevusi eri ajastuil.
«Traditsioon ei kuulu ainult traditsionalistidele», kõlab etteheide. Mida aga tähendab «ebakohane epistemoloogia» (tunnetusteooria), mis mul olevat? Kellele kuulub õige epistemoloogia?
Ma ei tea, millist õiget filosoofiat professor Kull esindab. Käsitlen Jumala-küsimust ka filosoofiliselt, seejuures ortodoksi valgusmüstikat. Võrdlen Piibli loomislugu tänapäeva teaduse hüpoteesidega jne.
Naiste ordinatsiooni ei saanud ma teoloogilise aususe tõttu välja jätta, ehkki see on tundlik teema. Kuid see ei ole ka isoleeritud küsimus, vaid põimub kiriku toimimisega avaramas mõttes. Seetõttu pole imestada, et selle problemaatika püsib oikumeenilises diskussioonis – millele ma ühemõtteliselt viitan.
Anne Kull ütleb, et mu «õpetatus on osutunud pettekujutluseks, mis varjab allaandmist, teoloogilisest ülesandest loobumist.» Ilmselt mõtleb ta, et tuleb jätkata nn liberaalse teoloogia teed ja kes sellest hälbib, see annab alla. Minu arvates on viimane aga just eksitee, millelt tuleb õigele suunale naasta, et siis edasi kulgeda. Harnack ja Tillich teevad õigesti, kui soovitavad õppida katoliiklastelt, nagu minagi üritan, et luterlus ei manduks ilmalikuks.
Ma ei tea, kas kedagi on nii karmilt rünnatud Eesti Kirikus. Mina aga ütlen: Kallis Anne, kirjuta ise parem raamat, enne kui virutad! See ei tohiks olla raske, sest Sinu arvates ei ole ma isegi «hea teoloog», nagu vihjad (kuna ma olevat kuulekas). Erinevalt Harald Põllust olen ma jätkuvalt veendunud usuteaduskonna vajalikkuses Tartu ülikoolis, mille emakeelsete üllitiste rida võiks varsti täiendada ka Anne Kull. Luban, et püüan olla hoolsam professorit arvustades ega seo tema vasakpoolsust (nagu mulle tundub) otsekohe reaktsioonilisusega. Edasiminekuks tuleb aga kell esmalt õigeks keerata!
«Luterliku dogmaatika aluste» puhul on mulle jagatud ka kiidusõnu. Tänan kõiki neid tunnustajaid. Eriti meeldejäävaks jäi ühe tudengi hinnang, et raamat oli «põnev nagu kriminaalromaan». Ammu ei ole enam ühelgi erialal võimalik kõiki üksikasju doktoritöö põhjalikkusega individuaalselt läbi uurida.
Sellegipoolest tuleb kirjutada ulatusliku sisuga teoseid, mille puhul ei ole mu arvates kõige tähtsam formaalne akadeemilisus, vaid see, et nad «hoolimata oma puudustest» midagi annaksid inimestele.
Arne Hiob,
EELK Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia dotsent, dr. theol.