Üks juubelijutt

See jutt tuleb Sinust, armas Valdo. Sinust – ja Sinuga. Võta seda kui vestlust, ebaharilikku küll, ajaleheveerul ja kõigi silme all. Aga ega see tähtpäevgi harilik ole, mis Sul nüüd käes. 50. sünnipäeva on ju ikka peetud esimeseks päris juubeliks.
Peatu siis hetkeks ja kutsu mõttes enda juurde neid, kes Sulle olulised ning tähtsad, ja kuula ära need, kes omakorda Sind vajavad ja oluliseks peavad. Nende viimaste hulka arva kindlasti Sinu eest palvetav Peetri kogudus ja mindki, allakirjutanut.
Vahel arvatakse, et selles eas on elu paremad ajad juba minevik. Las nad arvavad! Neil võib õiguski olla. Kui aga praegu kujutluses Sinu kätt surun, tahan öelda õnnitluseks: ära lase tuhmuda lootusel, et oodatav parim avaneb kristlastele alati kuskil eespool. Selle nimel elame.
Valdo, oleme mõlemad Jumalale tänu võlgu selle esialgu põgusa tutvuse eest, kui aastakümneid tagasi koos töötasime Tartu aparaaditehases. Aitäh, et tutvusest sai kristlik sõprus ja koguduseosadus Tartu Peetri kirikus.
Tean, et õigusega pead Peetri kirikut oma vaimseks koduks, kuhu Sa vanaema käekõrval juba väikese poisina tee leidsid. Siinse altari ees andsid Sa oma tõotused Jumalale. Siin toimetab Su isa praegugi kirikuvanemana.
Sinu haruldane faktimälu aitas ka minul 80ndate alguses avastada selle koguduse omapära ja rikkust. Sa olid end harukordse põhjalikkusega kurssi viinud kohapealse kirikueluga, ükskõik, kas see puudutas luterlikku usku või apostlikku õigeusku. Lausa kadedaks tegi, kuidas see faktirikkus Sinust välja voolas, nagu loeksid raamatust.
Tegelikult nii oligi. Su oma vanavanemad, kelle hoole ja armastuse all Sa Peetri kiriku lähedal üles kasvasid, olid Sulle oma eeskujuga selleks elavaks õpperaamatuks, kust Sa ammutasid oma kristliku usu ja elu põhiväärtused.
Tänuga meenutan, kuidas kõigepealt helises Su tenor koguduse laulukooris. Ja siis ei punninud Sa kaua vastu ning lasid end valida koguduse juhatusse ja õnnistada kirikuvanemaks, noorimaks kõigist senistest. Kõiges ülejäänus  jõudsid Sa juba ise sisemisele selgusele. Ühekorraga olid Sa UI üliõpilane, seejärel juba diakoniõnnistusega õpetaja abiline ja ühtlasi ka perekonnapea. Peatselt rõõmustas Rõuge kogudus Sinu kui oma noore õpetaja üle. UI lõpetamisega said samuti ladusalt hakkama.
Visa ja sitke oled Sa olnud. Oma taevase Isa käekõrval oled ületanud mitmeid raskusi. Sellesama Isa laualt toidad Sa nüüd juba Jõgeva noort kogudust sõna ja sakramendiga. Üldse on kogudused Sind armastusega omaks võtnud ja hoidnud.
Mõnus on alati olla Su seltsis. Sinu maast madalast omane elutarkus püüab ikka kombata olude ja nähtuste põhja. Igakülgselt informeeritud inimesena pole Sa kunagi igav kaaslane. Ja ega ma vist eksi, kui arvan, et Sinu usukindluski ei rajane kergekäelisel hurraa-optimismil. Pigem kaalutled kõike kainelt ja tasakaalukalt, vahel skeptiliseltki. Sinu vaikiminegi on ehk sisurikkam kui mõne teise ohjeldamatu sõnatulv. Samas oskad Sa nakatavalt välja naerda ümbritseva elu nõmedust ja mõttetust, muutumata kellegi vastu pahatahtlikuks.
Sinu kodukogudus õnnitleb Sind, Valdo, kogu südamest. Jätka oma õnnistatud teed tõotatud maa poole koos oma lähedaste ja kogudusega just nõnda, nagu tegi seda muistne Iisrael – päeval ustavalt järgides suitsusammast ja öösel tulesammast. Olgu südames tänu ja rõõm, olgu Sind ümbritsemas lähedaste soojus. Jätkugu kõigeks edaspidiseks raugematut tahet ja tugevat tervist!
Oled ikka ja jälle oodatud oma kodukiriku katuse alla kui läbi ja lõhki oma inimene. Jumal õnnistagu Sind! 

Kalle Mesila,
Tartu Peetri koguduse õpetaja

Valdo Reimann

Sündinud 14. jaanuaril 1959.

Ordineeritud diakoniks 2. veebruaril 1992, õpetajaks 20. mail 1992.

Jõgeva koguduse õpetaja.

Eesti Kiriku toimetus õnnitleb õpetaja Valdo Reimanni 50. sünnipäeva puhul.