Üksinda nii hea olla vaikuses. Üksindus ei tea elu tühjusest …

Õpetaja Arved Paul teenis Rõuge kogudust 10. juulist 1950 kuni arreteerimiseni 4. märtsil 1953. Tema sajanda sünniaastapäeva aegu on minu ees Arved Pauli luulekogu «Ja nutan tuuldetallatavaid karjamaid» (EELK Konsistooriumi kirjastus- ja informaatikaosakond, Tallinn 1993), käeulatus tollest kaugest ajast tänapäeva. Kirjaread kestavad eluajast kauem.
Mitmete luuletuste all on kirjas Rõuge 1951. a, Rõuge 1952. a. «Kõige intensiivsem vaimse tegevuse aeg oli tal Rõuges,» märgib poeg Toomas Paul järelsõnas. Rõuges alustas ta luuletamist ja koostas neli kogu: «Otsija, leidja, tänaja», «Võidetud varjud», «Sügavusi ja kõrgusi», «Mitmeid radu». Seda praktiliselt ühe aasta jooksul juunist 1951 juunini 1952.
Imestasin, kuidas need üldse säilinud on, sest läbiotsimisel võeti ju kõik kirjalikud materjalid ära. Sellele annab ka Toomas Paul vastuse: paljundus viis eksemplari masinakirjas päästis. Eks siis mõni eksemplar oli kellelegi antud, kus see säilis. Toomas Paul räägib ka paarikümnest õlimaalist ja akvarellist, mis isa teinud. Kuidas ta seda kõike jõudis? Kunstnikuhing.
1951. aasta, 1952. aasta – mis aeg see oli? Meil, tänastel, raske ette kujutada. Elektrit külas ei olnud, televisioonist rääkimata. Pimedus juba varasest õhtust: «Põlenud on lühikeseks / küünal mu laual» (luuletus «Küünal jutustab», Rõuge 1951).
Ma ei oska siin ja täna öelda hirmu ja õuduse kohta noil aastatel, ise ei elanud siis. Eks seda hirmu ja õudust oli. Metsavendlus kestis. Arreteerimiseni viis ka tema seostamine varjujatega. Iroonia – saada arreteeritud üks päev enne, kui teatati Stalini surmast.
Arved Pauli luules peaaegu ei ole olustiku detaile, riigivastast kildu ei leia. Enesetsensuur? Arvestus arreteerimise puhuks? Luulekogu algus on küll väga tuuline, tuul pea igas luuletuses. Kas külm, vinge tuul ongi ajastu kajastus? Aega ja olu nimetab ta rõhuvaks, tumedaks – see tema leebel moel kriitika. Ühe vana naise mäletamises olnud õpetaja Paul «niisuguse mesimagusa häälega».
Teemade ring hõlmab eelkõige loodust, Looja loodut, ikka ja jälle läheb luuletaja pilk tähise taeva poole. Kirikust kirjutab vähe, poja käik kirikusse näiteks: «Kõrge uks nad vastu võttis. / Oo, kuis säras siin! / Valgus sära silmi jättis, / helkis väljaski.» (Rõuge 1951)
Autor oskab seostada looduskirjelduse ikka mõne kõrgema sihi, jumaliku juhtmõttega. Mainitud luuletus lõpeb nõnda: «Siis kui kustub küünlakuma, / helkima jääb öö. // Nõnda igavene valgus / ikka paistab ees. / Jeesus, meie elu selgus, / valgustab me teed.» Arved Paul seob luuletuse enamasti mõttekalt kokku, mitte ei lase seda hajuda. Kuigi teoloog, ei liialda ta kirikliku retoorikaga.
Omaette osa kogust moodustavad lähikondsete tähtpäevaluuletused: 12 aastat abiellumisest ja 12 aastat poja Tooma sündimisest. Kolm aastat noorema poja Peetri sünnist jne. «Üle lumise välja» on klassikaline ja neutraalne 3 x 4 rida jõululuuletus, üks enim tuntud Pauli loomingust: «Üle lõpmatu lumise välja / täna heliseb kauguses kell, / läbi õhtuse vaikuse hilja / vaikselt hüüab ta, kutsuv ja hell.» Koolides ja kirikutes küllalt kasutatud tekst.
Kumba on temas rohkem, kas loovat annet või tekstiinseneri? Arvan, et mõlemat – leidub nii kõrgusesse tõusvat loovust kui konstruktoritööd. Vormilt range, klassikaline, Rõuge-osa on valdavalt korrapärased nelikvärsid. Keeleliselt täpne ja pigem napisõnaline. Paremaks hindan leheküljed, kus tal on hästi lühike rida, kolm sõna, kaks sõna reas. Seal pääseb mõjule keeleline täpsus, tundlikkus, kandvus.
Minu sümpaatia ja poolehoid kuulub kohtadele, kus Arved Paul räägib üksiolust. Luuletus «Üksi»:

Üksinda nii hea
olla vaikuses.
Üksindus ei tea
elu tühjusest.

Siin on palju ruumi –
ruumi mõtetel.
Seal, kus palju rahvast,
kitsas südamel.

Küsivad: kas igav
pole üksi nii?
Igav teiste hulgas –
siin ei iialgi.

Teiste hulgas igav –
palju tühjust koos.
Üksi mõte sügav,
puhas, värske, loov.
Ivdeli vangilaager, 1956. a.

Inimeste kõnekohin nagu kange vetekohin, aga raske kuulata. Nõnda kordab ta juba järgmisel leheküljel.
Kuidagi kahju, et need mõned luuletamise aastad jäid Arved Paulil nõnda üürikeseks nagu lilleõites soe kevadsuvi, mis ilmub nähtavale vaid lühikeses ajalõigus.
Aruandes 1950. aasta kohta märgib Arved Paul: tegelikult on pühapäevadel jumalakojas väga vähe inimesi. Ei saa nimetamata jätta enese ihu ja hinge mõrva alkoholi tarvitamise läbi. Ametitalituste puhul on paljud juba viinastunud enne selle algust, ja mõndagi peab hoidma kinni haua äärel, et ta sisse ei kukuks. Mis vargus on, seda mõistet venitatakse vastavalt olukorrale. No niimoodi siis 1950. a ümber. Olen pidanud kirikuõpetaja tööd puhtaks, viisakaks ametiks. Aga kui see ümbrus räpane ja viinastunud oli, siis luuletamist võib pidada ka varjupaigaks, paopaigaks, kuhu peituda koleda eest.
Rannar Susi