Üle piiri ehk UI kirikumuusika osakond Lätis

EELK Usuteaduse Instituudi kirikumuusika osakonna XIV suvesess toimus 13.–14. juulil Lätis.

Kirikumuusikuks olemise üks oluline osa on orelimäng ja selle õppimine võtab päris kaua aega. Professor Hugo Lepnurm, kelle 110. sünniaastapäeva sel sügisel tähistame, tavatses öelda, et heaks organistiks saab kahekümne aastaga!

Üks osa heaks organistiks saamisel on kogemus eri pillide käsitsemisest, mängimisest ja kõlamaailma süvendamisest. Seetõttu on organistidele oluline võimalus puudutada ja kuulata eri tüüpi instrumente ning avardada oma maailmapilti ja muusikalist väljendusoskust.

Esimene peatus – Riia Jaani kirik

Tavaliselt oleme suvesessidel tiirutanud ringi Eestis, sest meil on palju erinevaid ja häid pille, mida vaadata ja mängida. Seekord aga otsustasime vahelduseks tutvuda sellega, mida naabritel Lätis head ja huvitavat on.

Esmaspäeva, 12. juuli varahommikul startisime kolme autoga lõunanaabrite suunas, sihtpunktiks Riia Jaani kirik. Mõned meie osakonna õpilastest olid seal juba mängimas käinud, sest selles kirikus peetakse ka eestikeelseid jumalateenistusi.

Sealne orel on nelja manuaali ehk klaviatuuriga ja üks osa pillist asetseb eraldi, teisel rõdul. Kirik oli külastajatele avatud ja pärast paaritunnist harjutamist pidasime ka n-ö vabas stiilis orelikontserdi, kus igaüks, ka õppejõud, said esitada ühe pala kaasreisijatele ja all kirikuruumis olevatele kuulajatele.

Osa saades Saueri oreli kõlast

Pärast sellist pisikest pingutust liikusime teise, Riia Jeesuse kirikusse, mis on huvitav oma ümmarguse põhiplaani poolest ning suurim klassikalises stiilis ehitatud puithoone Lätis. Saime osa väga professionaalsest orelitutvustusest, mida meile pakkus sealse koguduse organist ja Läti Jāzeps Vītolsi nimelise muusikaakadeemia oreliklassi juhataja Vita Kalnciema, kes on ka palju Eestis esinemas käinud.

Tänu temale saime nautida sealse Saueri oreli pehmet kõla, mis täitis suurepäraselt kirikuruumi, olenemata sellest, kus istusid. Kuigi pärast venis pilli proovimisaeg aina pikemaks, sai Vita Kalnciema (kes oma puhkuseajast oli tulnud meid kirikusse sisse laskma) sellest ikkagi väga hästi aru ega kiirustanud meid kuidagi tagant. Hilisõhtu möödus ühiselt hotellilähedases söögikohas õhtustades ning suheldes, mõned jaksasid veel pärast öises linnas pika jalutuskäigu ette võtta.

Tunnike toomkiriku oreliga

Järgmisel hommikul olime juba kell 9 Riia toomkiriku ukse taga. Meile oli eraldatud sealse suure (126 registrit!) oreli jaoks täpselt tund aega, mis põhjalikumaks tutvumiseks on ilmselgelt vähe, kuid „maitse suhu“ said ikkagi kõik, kes tahtsid – minutid olid täpselt ära jaotatud. Imetlusväärne oli, kui heas korras see võimas pill on ja kui palju võimalikke kõlalisi kombinatsioone temast leida võib.

Minu enda jaoks oli huvitav selle oreli general crescendo ehk registrilisaja käsitsemine, mida ma eelmisest korrast ei mäletanud. Mängija ise saab seda kasutada vist küll ainult assistendi abiga. Sellegipoolest sai käidud ja nähtud, sest ilma Riia toomkiriku orelit proovimata oleks kahju olnud Riiast ära minna.

Läti vanima oreli juures

Järgmise pilli juurde sõitmiseks pidime läbima veel 150 kilomeetrit, kuid kuna tegemist oli Läti kõige vanema oreliga, siis tuli sõita! Pill asub pisikeses kohas nimega Ugāle ja on ehitatud vahemikus 1697–1701. Sellest ajast pärinevaid pille meil Eestis ei ole.

See orel on suurepärane näide Preisimaa päritolu barokkorelist ja õpetab oma puldi taha istunud organisti rohkem kui mõnigi raamat orelimängu kohta sel ajal. Selle pedaal on nii lai, et lühemat kasvu organist päris äärde kohe ei ulatugi, registrite lisamiseks kasutatavad metallist aasad nõuavad lihasjõudu  ning kõrv vajab harjumist temperatsiooni, st häälestussüsteemiga, mis ei ole võrdselt jaotatud.

Pilli fassaad on samuti omapärane, sest väga rikkalikult kaunistatud puitornamendid ei ole üle värvitud ja kullatud, nagu tol ajal tavaline. Arvatavasti tegid ehitusele järgnenud sõda ja katk oma töö ja nüüd võimegi nautida puhta puidu ilu.

Ugāles saime kirikuvõtme enda kätte ja kuna oreliehitaja Jānis Kalninš, kes sellel orelil silma peal hoiab, elab kohe kiriku lähedal, võisime pilliga päris kaua „hullata“.

Piirilinnas Valgas Ladegasti oreliga

Pärast seda elamust oli ees pikk tagasisõit Eesti poole ja viimane orel, mida koos vaatasime ning mängisime, oli meie oma Valga kiriku Ladegast, mis on samuti heas korras ja väärt orel ning üks meie õpilane on ka selle ilusa pilli hoidja – organist.

Niiviisi jõudsime oma koju hilja öösel, väsinud, aga õnnelikena!

Kristel Aer

Fotod: Kristel Aer erakogu