Unustatud loodusseadused

Kui päike aknast tuppa paistab, saab õhus lendlev tolm nähtavaks. Päike ei ole selles süüdi, et toas on palju tolmu. Tema teeb selle muidu nähtamatu tolmu vaid meile nähtavaks.
Elus on sageli nõndasamuti. On palju asju, mida me ei näe, sellegipoolest on nad olemas ja me ei tohiks pahandada nende peale, kes seda nähtamatut meile nähtavaks püüavad teha.
Meie elus eksisteerivad loodusseadused, mida me ei saa tähele panemata jätta. Kui me tahame, et maa kannaks mingit vilja, siis peame kõigepealt pinnase ette valmistama ja seemne mulda külvama.
Peame hoolitsema taime eest, rohima ja kastma, kui vaja, alles siis võime loota, et me looduse poolt seatud ajal saame saagi.
Me ei saa mitte kunagi lõigata vilja enne õiget aega, ja kui me midagi ei külva, siis ei ole meil ka midagi lõigata.
Needsamad loodusseadused valitsevad ka inimestevahelisi suhteid. Samuti ühiskonna ülesehitamist. Me ei pääse neist mitte kuidagi mööda. Seesama külvamise ja lõikamise protsess toimib meie igapäevases elus, meie plaanidest ja tahtmisest tegelikult sõltumata.
Needsamad loodusseadused valitsevad meie oma isikut, meie psühholoogiat, meie organismi, meie elu tegelikku edu või ebaedu. Meie vaimset arenemist.
Inimese vaim ei ole nõges, malts ega muu umbrohi, tema ei kasva iseenesest. Vaim vajab kasvamiseks sedasama, mida kõik kultuurtaimed: õhku ja vett, päikest ja tuult, armastust ja hoolitsust, tähelepanu. Usun, et vaimu seeme on olemas igaühes, ent kui ta jäetakse hooletusse, siis ei sirgu temast seda uhket puud, milleks ta on mõeldud sirguma.
Inimesed räägivad millestki, enda meelest nagu ühest ja samast asjast – ent erinevalt. Sest nad näevad neid asju erinevalt. Ikka tuleb meelde see vana elevandivaatamise lugu. Igaüks suudab näha vaid üht killukest temast, sest elevant on väga suur. Ent sageli arvab inimene, et elevant ongi vaid see üks killuke, mida ta mingil hetkel vaatab.
Maailm on veel suurem. Isegi see osa, millega me igapäevaselt kokku puutume. Ikka näeme sellest vaid üht killukest korraga.
Mingil määral me kõik õpime seda maailma oma elu jooksul tundma, loome endale mingi ettekujutuse sellest, iseendast, inimestest, kellega kokku puutume või kellest meile räägitakse, keda meile näidatakse. Paneme need ettekujutused karpidesse ja ehitame endale karbikestest maailmamudeli. Ja kleebime karpidele sildidki peale.
Tahaks vahel öelda – ära vaidle, kuula ära, mida ma räägin, või loe põhjalikult, mida ma kirjutasin. Mul on lihtsalt pisut teistsugune sümbolite süsteem kui sinul. Ära pane mind kuskile väiksesse karpi, millele sa oled juba sildi peale kleepinud. Ma ei mahu sinna. Kuula mind ära. Proovi mõista, mida ma räägin. Enne kui vaidlema hakkad.
Inimene on kangesti iseendas kinni. Nagu tõepoolest mingis suletud karbis. Ja kõik teised tahab ta ka karpidesse sulgeda.
Inimesel on kindlad eelarvamused. Ja arvamused, mida ta peab sageli teadmisteks.

 

 

 

 
Malle Pärn,
publitsist