Usupuhastaja Masing

Käesoleval usupuhastuspühal tasub mõelda ühele omapärasele usupuhastajale, Uku Masingule, kelle sünnist möödus tänavu 100 aastat. Masingut tuntakse küll rohkem pagan-kristlasena, mistõttu pole ülearune meenutada tema luterlikkust.
Martin Lutheriga alanud usupuhastus tõi kaasa puhastamise sajandite ballastist. Jumala ja inimese vahekorras seati taas keskmesse usk. Katoliikluses on põhiliseks sillaloojaks Jumala ja inimese vahel kirik ja sakramendid, eriti armulaud. Luterluses aga on peaasi usk, sest «Püha Vaimu antakse usu läbi» (Augsburgi usutunnistus XX). Seepärast «pole vaja, et kõikjal samasugustest, inimeste poolt sisseseatud usutalitustest kinni peetaks» (VII).
Hiljem tunti vajadust puhastada ka usku ennast, määratledes täpsemalt selle sisu. Pietismis seoti usk teatud intuitiivse tunnetuse või «tundega», mille uusaja teoloogia isaks peetud Schleiermacher, kes pärines nagu Masingki vennastekogudusest, tõstis keskmesse religioonis. Sarnase määrangu annab usule ka Uku Masing – ja seda isegi oma «Üldises usundiloos»: usk on inimese hoiak selle suhtes, «mis ta tunneb [!] olevat mõistetamatu».
Vastavalt sellele seisab ka usuteadus ehk teoloogia «otsekohe selle ees, mis on mõistetamatu» (ehk Jumala ees). Kiriklikud dogmad ja eetikakoodeksid on Schleiermacherile ja Masingule ajutised nähted. Masing ainult kahetseb, et «ei jäeta Piiblile au olla raamat, kust igaüks võib avastada omad dogmad» (Kiri Toomas Paulile 25. XI 1983).

Usk viib väljapoole kosmost
Seda enam üritab Masing usupuhastamist ühes teises mõttes: ta toonitab luterlikku arusaama, et usk loob intuitiivse ühenduse Jumala ja inimese vahel, eriti tugevalt. Suhte läbi Jumalaga on usk lausa «väljaspool kosmost, sest Jumal on väljaspool maailmasüsteemi». Seepärast ka «see, kes intuitiivselt taipab ja usub», siirdub «hoopis teist laadi maailma», mida ainult meie maiselt piiratud «mõtlemine võib pidada illusiooniks». Nii selgitab Masing Lutherit.
Siin kohtub Masing ka teise tüüpiliselt luterliku vaatega: ilma Püha Vaimuta pole võimalik uskuda ega mõista Jumala saladusi. Augsburgi usutunnistus (XVII) tsiteerib sel puhul Paulust, et «maine inimene ei võta vastu, mis on Jumala Vaimust», sest see on talle täielik mõistusevastane «jõledus» – nii tõlgib seda kohta veel Masing koos vanade tõlgetega (1Kr 2:14). Ainult tingituna tohutust jubedustundest on mõistetavad kirglikult ägedad reaktsioonid usu vastu.
Üheks suuremaks takistuseks on inimesele tema mõistus, mis Lutheri sõnul avaldab usule «kõige rohkem vastupanu, nii et keegi ei saa tulla usule», enne «kui mõistust ei pimestata ega vägistata, nii et inimene peab temale ära surema ning saama otsekui narriks, mõistusetuks ja mõistetamatuks nagu väike laps». Masing viitab ka Jeesusele, kes ütles oma jüngritele, et lapseks saamata ei saa taevariiki: «Lapse voorusi on ju, et tal puuduvad veel eelarvamised.»

Läbinisti haige «tervemõistus»
Masing ründab ja pilkab korduvalt inimese «tervemõistust». See nn terve mõistus, mida inimesed ülistavad ja mille alusel nad Jumalat eitavad, on tegelikult haige mõistus, sest olles ise piiratud, arvab ta end kõiketeadjaks – mõtlemata, kui palju tegelikkuses leidub meile tundmatut.
Sellesama «tervemõistuse» alusel, mis on ülimalt egokeskne, kujundavad inimesed kogu oma maailma, mis Masingu sõnul on seetõttu tõeliselt «kurjast ehk kuradist» ning vajab lunastust.
Lunastuseks on vaja meeleparandust, mis tähendab Uues Testamendis «põhjani ümbermõtlemist» (metanoia = ümber mõtlemine). Sellal kui Rudolf Bultmann kutsus piiblisõnumit demütologiseerima, kartes, et muidu tuleb sooritada moodsa aja inimesele võimatu sacrificium intellectus (s.t «mõistuse ohverdamine»), kutsus Uku Masing üles ohverdama meie läbinisti haige tervemõistus usust valgustatud selgemõistuse heaks.
Demütologiseerimine tähendab Masingule ainult vanade müütide asendamist uutega – vastupidist teed kõnnivad «tõsiusklikud» (praeguses keeles fundamentalistid), kes püüavad uute (teaduslike) müütide abil põhjendada vanu (piibellikke) müüte.
Tõeline reaalsus on Masingu väitel suurem mõlemast ning leitav inimesele ainult siis, kui ta tõuseb intuitsioonis (= usus) mõistusest kõrgemale ning kogeb senitundmatut ja paradoksaalset.
Nii jõudis Masing kuulsa deviisini: credo quia absurdum (= usun, kuna on absurdne). Just see, mis meile tundub absurdne, peab olema tõde, sest absurdsena ei ole see mõistuse väljamõeldis, vaid osutab kõrgemale. Ainult intuitiivne usk loob mõistusest kaugemale hüpates ühenduse kõrgemaga ehk Jumalaga, võimaldab vabanemise selle maailma piiridest, uute dimensioonide avanemise ning taevase tasapinna saavutamise, kuhu Jeesus kuulub juba olemuslikult. Inimene on sel hetkel tõeliselt uus inimene oma «ristiinimese vabaduses», parafraseerib Masing Lutherit.

Usun, kuna on absurdne
Koos Lutheriga õpetab ka Masing, et tegudega ei saavutata lunastust – ühegagi neist ei ületata maiseid piire, vaid kõik nad ainult upitavad meie ülbet, tervemõistuslikku «mina». «Luther sõdis hääde tegude kultuse vastu, meil oleks aga vaja uut Lutherit, sest me oleme tagasi langenud eetikasse,» konstateerib Masing. «Eetika on nõiduse jätk, sest inimene loodab ju, et ta oma eetilise eluviisiga midagi saavutab, aga ta ei saa siiski midagi.» Kuid Jeesus õpetas, et miski pole võimatu sellele, kes usub (Mk 9:23) – usust kui õigest eluhoiakust kasvavad aga Lutheri sõnul «iseenesest» ka õiged teod.
Seega tuleb jõuda usuhüppeni, nagu toonitas usku tundena tõlgendamise vastu XX saj usupuhastaja Karl Barth. Masing tunnustab Barthi, kuivõrd ta rõhutas paradokse inimese jumalakogemuses, kuna Jumal jääb sügavaimaski kogemuses teispoolseks ja kättesaamatuks.
Ainult Kristuses teostus «õudne paradoks», kus langes müür Jumala ja inimese vahelt, meil aga tuleb «joostes paradoksi järgi põrgata vastu müüri», ületades selle ainult usus «mõneks viivuks». Tuntud on Martin Lutheri «tornielamus», kus talle pärast piinarikast otsinguperioodi tuli äkitselt intuitiivne läbimurre.
Mida uut tõi Uku Masing? Tema usumõiste on kvintessents kolme suurkuju vaateist. Koos Lutheriga õpetab ta usuühenduse reaalsust, koos Barthiga selle paradoksaalsust, erinevalt nendest ja kooskõlas Schleiermacheriga toonitab ta intuitiivse tunde ehk tunnetuse elementi, et leida – kõike muudki tarkust appi võttes – usuhüppe läbi «uks müüris», mis viib jäädavalt jumalariiki, püsivalt uuele tasandile, kus ainult mõnes punktis ollakse ühendatud maise aegruumiga. Masing kirjeldab korduvalt oma läbielamisi, kus tal tekkis «tunne [!], et viibitakse mingi Teise Maailma väraval».
Milles seisneb Uku Masingu usupuhastus? Ta ei väsi toonitamast, milleks kirik olemas on – inimeste jumalariiki juhtimiseks. Masing meenutab ka Jeesuse sõnu, et inimesel tuleb sündida uuesti ja saada nagu lapsed (Mk 10:13jj). Väikelaps elab veel n-ö mõistuse-eelses seisundis, kus esineb üksnes intuitiivne tunnetus. Seepärast ütleb laste kohta Luther: «Tõesti, kuna nad on mõistuseta ja narritaolised, just seetõttu on nad kingitud usule.»
Et leida jumalariik, tuleb inimesel sooritada sacrificium intellectus (mõistuse ohverdamine) ja öelda koos Uku Masinguga: credo quia absurdum (usun, kuna on absurdne). See, mida ohverdatakse, on ju kõigest pseudomõistus – absurdse kaudu aga siirdume usus kõrgemale tasandile, mõistuseülesesse valdkonda, kus tasapisi suureneb seejärel ka meie taipamine.

Martin Lutheri tsitaadid pärinevad ühest tema jutlusest (Weimarer Ausgabe 17 II 84–85).
Arne Hiob,
teoloogiadoktor

Arne Hiob on 2000. a kaitsnud Tartu ülikooli usuteaduskonnas doktoritöö «Uku Masingu religioonifilosoofia põhijooned».