Vabadust kaitseb Eestis põhiseadus

14.–15. augustini Paides toimunud arvamusfestivalil arutleti Eesti Kirikute Nõukogu korraldatud vestlusringis teemal „Usu- ja veendumusvabadus – millise määrani sallitav, millise määrani salliv?“.

Arutelu, mis toimus teemaalal „Põhiseadus 100“, juhtis Tartu ülikooli religioonipsühholoogia professor Tõnu Lehtsaar ja selles osalesid peapiiskop Urmas Viilma, õiguskantsler Ülle Madise, meedia- ja kommunikatsioonispetsialist Raul Rebane ning vandeadvokaat Risto Agur. 

Sissejuhatavas sõnavõtus nimetas prof Lehtsaar, et Eesti Vabariigi põhiseadusest, mille 100. aastapäeva tähistamisele tänavu kaheksandat korda kokku tulnud arvamusfestival keskendus, ja rahvusvahelisest õigusest tulenevad ühelt poolt südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus ning veendumusvabadus, teiselt poolt aga rida muid õigusi, vabadusi ja kohustusi. Paratamatult teatud situatsioonides need põrkuvad. 

Kas inimese usulised veendumused annavad õigustuse mingis situatsioonis kellegi ebavõrdseks kohtlemiseks ja kas on olemas õiguslikult või moraalselt raamistatud sõnavabaduse piirid, mis seonduvad oma usuliste tunnete väljendamisega; mis on vihakõne ja kuidas maandada ühiskonda lõhestavaid probleeme – neid ja teisi põhiseadusest tõukuvaid küsimusi lubas vestlusjuht arutlejateni tuua, et käsitleda neid nii kirikute, riigi, praktiseerivate juristide, religiooni­psühholoogia kui meedia vaatenurkadest.

„Iga seadus, mis on vastuolus usuvabaduse põhimõttega, oleks põhiseaduse vastane,“ toonitas õiguskantsler Ülle Madise, lugedes selle kinnituseks ette olulised paragrahvid 40 ja 41. Viidates paar aastat tagasi inimõiguste instituudi tehtud sotsioloogilisele uurimusele usuvabaduse olukorrast Eestis, arvab õiguskantsler, et suuremaid põhiseaduse rikkumisi selles valdkonnas pole ning olukord on n-ö tasakaalus, millele pakkus kinnitust eelnimetatud uurimus: „Inimesed, kellele religioon on kallis, tundsid, et liiga palju on avalikus ruumis kiriku, koguduste ja religiooni suhtes kriitilisi ja üleolevaid hoiakuid ja omakorda religiooni suhtes kriitilised leidsid, et ühiskond on usuasjadest liiga läbi imbunud.“

Raul Rebane vaatles kiriku rolli ajas ning leidis, et kui 1500 aastat oli kirik absoluutses võtmerollis inimeste emotsioonidega seotud küsimuste lahendajana, siis tänapäeval on tekkinud meedia, sotsiaalmeedia ja ka seriaalide näol institutsioonile arvestatav konkurent. Inimesed on jagunenud erahuvidega gruppideks ja sõnumi edastaja arvestab sellega.

Toonitades, et iga usuvabadusega seonduv juhtum nõuab eraldi käsitlemist, avaldas Risto Agur poolteist tundi väldanud väitlust kokku võtvas faasis oma seisukoha: „Oleks tervislik tõdeda, et vabadus on ühiskondliku hüvena vähemalt sama tähtis kui võrdsus ning usu- ja veendumusvabadus on sama oluline kui võrdsuspõhiõigus.“ 

Küsimusele ühiskonda lõhestavate teemade, näiteks kooseluseadus, abort, eutanaasia, lahendamise kohta vastas peapiiskop Viilma, et jõuga lahendada olukorda ei saa ning ainsaks vähemalt leevenduseni viivaks teeks on diskussioon, mis ei hõlmaks vaid ühte huvirühma. 

Usuvabaduse seisukohalt pidas kirikupea oluliseks, et koolides õpetatakse usundiõpetust, „et noored saaksid teha otsuseid või ka suhtuda teistesse lugupidavalt“. 

Viilma tõstatas samas küsimuse, „kas ei ole mitte usuvabaduse rikkumine, et riik läbi koolihariduse on valinud sekulaarse maailmavaate riigi usuks“.

Liina Raudvassar