Valdo Reimann: kõige olulisem on pühendumine

Tapa koguduse õpetaja Valdo Reimann on alates 1982. aastast teeninud nelja kogudust: Tartu Peetri, Rõuge, Jõgeva ja Tapa. 14. jaanuaril täitus tal 60 eluaastat.

Valdo Reimann on loomult väga rahumeelne. Kuhu iganes teenimine on viinud, on ta koguduses suutnud hoida või tagasi tuua tasakaalu ja rahu. Jah, õndsad on rahutegijad (Mt 5:9). Nõnda on see ka inimsuhetes, vähemasti meie 20aastase sõpruse jooksul ei mäleta mitte ühtegi tüli. Harukordne!
Vestlused Valdoga, olgu need siis silmast silma või telefonitsi, kipuvad kestma tunde. Väga paeluv on lugude kuulamine. Valdo on väga hea mäluga võrratu kroonik, kes köitvalt maalib sõnadega lugusid meie kiriku ajaloost: sündmustest ja värvikatest inimestest. Näiteks meenub Tartu Peetri kogudusega seotud lugu, kuidas õpetaja Jaak Taul II maailmasõja ajal ei tahtnud Vene sõjaväelastele Peetri kiriku võtit anda, kuna torni taheti tulejuhtimispunkt teha. Samuti sellest, kuidas mõni aeg pärast seda kirikuaias 4–5 tundi jalutasid seesama Jaak Taul ja maailmakuulus sürioloog Arthur Võõbus arutledes, milliseid valikuid teha. Peatselt põgenesid mõlemad mehed Eestist.
Ka inimese elu on lugu, mida päev-päevalt kulgedes loome. Ristiinimene koos Jumalaga. Sellest kõnelesimegi Tapa kogudusemajas. Valdo tunnistab, et ajalugu on teda alati köitnud. Tema lapsepõlveperes oli lugude jutustamine traditsioon ja selle ande on ta saanud oma vanaemalt. „Tahtsin pärast keskkooli ajalugu õppida, aga võimalust polnud. Iseloomustusse kirjutati, et irdun ühiskonnast ehk keeldusin komsomoli minemast. Lisaks olin kristlane. Kirjas oli, et kõlban töölisklassi,“ avab õpetaja Reimann sündmuste rida, miks temast ajaloolast ei saanud. Ehk tänu sellele võib ta nüüd tagasi vaadata 27aastasele vaimulikutöö kogemusele.

Oled alates 1982. aastast teeninud Tartu Peetri kogudust, sealt edasi iseseisvalt Rõuge ja Jõgeva kogudust. Viimased kolm aastat oled hingekarjane Tapal. Palun võrdle neid kogemusi.
Kogemused on üpris erinevad. Rõuge oli suur, traditsiooniline maakogudus. Suhted olid paigas, õpetajat austati. Tööd oli muidugi palju. Praegu ei kujutaks ette, et nii palju jõuaks. Oli kolm paika teenida: Rõuge, Ruusmäe, Jaanimäe. Ruusmäel õppisin tundma vennastekoguduse traditsiooni. Kuigi öeldi ikka, et rahvas on talaariusku ehk kui õpetaja tuli Ruusmäe abikirikusse jumalateenistust pidama, oli rahvast mitu korda rohkem kui jutlustaja puhul.
Sain Rõugest hea kooli. Ehk oleksin seal edasi olnud, kui pere poleks lagunenud. Mõtlesin, et iial ei lahuta. Kui keegi lahutas, olin kriitiline. Kui endal nii läks, siis näed asju teise nurga alt. See aasta, mis pärast abielulahutust seal üksi olin, oli väga raske. Tuled õhtul hilja koju, maja on kütmata … Talvel külmas kaevus vesi, lumest tegin pesuvett, kirikuvanem Kuuda Vello tõi piimanõuga joogivett. Nii tekkis soov lahkuda.
Tulin Jõgevale, kus polnud kunagi varem käinud. Mind võeti avasüli vastu, korter oli remonditud ja küllaltki uus. Ütlesin, et misjonär ei ole, füüsilist tööd ei tee, ent hoian stabiilsust ja olen õpetaja. Et kuna teil on tülid, siis püüan rahu tagasi tuua. Ja rahu ma saavutasin.
Taasiseseisvunud Eestis loodud koguduses oli teenimist oluliselt vähem, ent õppisin juurde inimeste mõistmist. Kui majanduslik kitsikus poleks pitsitanud, siis inimeste pärast poleks lahkunud. Väga hea oli koostöö organist Anu Piiskoppeliga, kes tahtis ikka uusi asju proovida, kirjutas ise bakalaureusetööks liturgia ja laulis psalme.
Häiris Jõgevale kiriku ehitamise plaan. Nägin, et olemasolevgi kirikusaal pole inimesi täis. Jõgeva on neist paigust, kus teeninud olen, kõige ilmalikum. Samas polnud pühapäeval kirikus kunagi alla 20 inimese. Väikese koguduse kohta on see väga palju!
Tapa kogudus on vanem ja siin on tunda veidi vabakoguduste mõju. Näiteks metodisti kirik ehitati siia varem (1910) kui luteri (1932) oma. Kaitseväe lähedus ei mõjuta meid, neil on oma kaplan, ent linnas võib sõdureid ikka näha. Kui aasta tagasi teenisid prantslased, siis poisid käisid kirikut vähemasti vaatamas ja ka Ameerika kaitseväelasi olen siin kohanud. Detsembris andis kirikus kontserdi kuulus Inglise sõjaväeorkester. Rahvast oli enam kui jõuluõhtul, ligi 400 inimest. Tapal on ka see huvitav olnud, et kuulutad leerikursuse välja ja keegi ei tule. Ent siis ühel hetkel hakatakse helistama, et kas leeri saab … olen alati võtnud.

Oled suurepärane jutlustaja. Missugune on sinu meelest hea jutlus ja mida pead vaimulikus ametis oluliseks?
Hea jutlus on selline, mis inimest puudutab ja vastab kirjakohale. Mina valmistun suuliselt. Praegustest vaimulikest hindan peapiiskop Viil­ma jutlusi, varasemast ajast meeldisid Tartu Maarja koguduse õpetaja Sisaski omad.
Vaimulikus ametis pean oluliseks pühendumist. Mida teed, tee tõeliselt tõe ja kirega! Kõige paremini tunnen end altaris ja kantslis. Isegi jutlus pole kõige tähtsam, liturgia on mulle meelepärane. Jutlus on küll liturgia osa, aga liturgiline laul on lemmik.

Mida oled kodust kaasa saanud ja milliseid õpetajaid pead oluliseks?
Tänu vanavanematele, kes mind kasvatasid! Olulised olid isamaalisus, distsipliin, kirik ja usk. Mäletan, kui palju vanaema minu eest palvetas! Olin ju väga haige laps sündimisest peale ja seetõttu kasvasingi vanavanematega. Söögipalved pidasime koos, meieisapalvet oskasin juba väikese poisina.
Pean tunnistama, et noorus oli siiski üsna tormiline, ent suhe Jumalaga on alati iseenesestmõistetav olnud. Eks nõukogude ajal ju usku naeruvääristati, ka minu üle on naerdud, otsene kiusamine see polnud. Õppisin saksa keele eriklassis ja meist olid pooled ristitud. Pioneer siiski olin, õpetaja tuli koju rääkima, et eeskujulik õpilane ja kuidas pioneeriks ei hakka!
Eeskujuks pean kunagist Peetri koguduse õpetajat August Jannit. Ta oli ülirahulik inimene ja elas väga vanaks, 85aastaselt läks alles emerituuri. Vaatasin ükskord armulaual, kuidas ta ande jagas, tegemata ühtegi üleliigset liigutust. Ta oli 42 aastat Peetri õpetaja ja tundis mu vanaisa hästi, tuli matusele vaid laululehega, ei küsinud elulugu, sest tundis teda nii hästi.
Oli ka väga musikaalne ja lõpetanud Tartu kõrgema muusikakooli. Kuni teenimise lõpuni laulis liturgiat. Ta elas Puiestee tänavas ja kodus oli suur kontsertklaver. Peapiiskop Hark ka väga austas teda. Janni olnud kunagi postijaama ülem ja Hark üliõpilaspõlves tema alluvuses postiljon. Kui Janni oli juba väga haige, siis Hark palus, et praostihärra mängiks klaveril midagi. Oli mänginud ühe salmi koraalist „Eks mu kohus tänu teha“ … Paari kuu pärast suri. Tema oli mu esimene õpetaja, ristis ja leeritas mind.
Hindan ka väga Peetri koguduse järgmist õpetajat Kalle Mesilat, suhtleme siiani. Töötasime Mesilaga koos aparaaditehases. Tema kutsus mind laulukoori, kirikuvanemaks ja siis enda kõrvale teenima.

Mis sind kirikus ja ühiskonnas rõõmustab, mis kurvaks teeb?
Rõõmu teeb, et kirikute uksed on lahti, et igal pühapäeval on võimalik teenida. Meie jumalateenistuse agenda kord on nii kaunis! Saan sealt ise jätkuvalt palju, tulen teenistuselt ja mul on energiat palju rohkem kui minnes. Suur väärtus on ka see, et kirikus on nii palju toredaid inimesi ja neid, kes on nõus end ohverdama täielikult.
Kurvaks teeb, et kirikud on tühjad. Linnades ehk on veel rahvast, aga mis saab ilusatest maakirikutest? Vana-aastaõhtul asendasin vaimulikku Ambla kirikus, kohal oli vaid viis inimest. Ometi on Ambla annetajaliikmete poolest kaks korda suurem kui Tapa. Eesti ajal öeldi, et kolm usuliselt kõige leigemat paika Eestis on Põhja-Tartumaa, Järvamaa ja Viljandimaa.

Samas on Järvamaalt pärit meie tõde ja õigus. Mis see meie kohta ütleb?
Käisin aastate eest koos kooriga Tarvastus ja seal Harri Haamer rääkis, et sai Tartus Tammsaarega kokku, kel just saaga esimesed köited ilmunud, ja too küsinud, et mis õpetajahärra uuest raamatust arvab. Haamer öelnud, et lugesin küll, aga tõde ja õigust ei leidnud. Tammsaare vastanud: „Tõesti, see on tõsi, härra õpetaja!“

Kuidas jõuda inimeseni?
See võib väga erinev olla, mõne inimeseni ei jõuagi. Mina pole väga suur misjonär. Huumoriga annab aga küll rahva rääkima panna. Nagu ütleb Paulus, tuleb nutta nutjatega ja naerda naerjatega. Oluline on ka olla see, kes oled. Pole kunagi oma vigasid varjanud ja kui keegi küsib usu kohta, siis tulebki rääkida, kuidas usud, ja teha see inimesele huvitavaks.

Noortekohtumisel paavstiga sügisel tunnistas Lisbel Serbin, kuidas leidis Jumala, hakates käima ühes kirikus. Paljud ei tea ilmselt, et see juhtus Tapa kirikus.
See oli huvitav jah. Märkasin teda jõulude esimesel pühal rõdul ja siis hakkas ta käima pea kõikidel teenistustel. Ilmus kui nähtamatu vari ja lahkus enne lõpulaulu lõppu … Tema nägu nägin lähedalt alles televiisoris. Ta käis pea pool aastat, isegi õhtuteenistustel, ja ühel pühapäeval ei tulnud enam. (Praegu on Lisbel Rakvere Karmeli baptistikoguduse liige. – Toim.)

Kas sul on siiani teenimistöös midagi tegemata jäänud?
Ega oma tahtmisi kõiki ei mäleta. Olen vist isegi rohkem saanud, kui olen tahtnud. Olen rahul. Tänu Jumalale!
Kätlin Liimets

Valdo Reimann
Sündinud 14.01.1959 Tartus
Ristitud (1959) ja leeritatud (1977) Tartu Peetri koguduses
Haridus: Tartu 3. kk 1977, UI 1987–2001 (dipl)
Diakoniordinatsioon 02.02.1992, diakonõpetaja 20.05.1992, õpetaja õigused 26.08.2001
Teenimine: Rõuge diak 1992 ja õp 1992–2003, Jõgeva õp 2003–2015, Laiuse h-õp 2005, 2012. Tapa õp al 2015. Kirikukogu liige 1993–1997, 2001–2003, alates 2018. Tartu Peetri vöörmünder 1982–1992
EELK aukiri 2016

Pildigalerii: