Valimiste aeg

Kristlikus kirikus algab täna 40päevane paastuaeg, mis on ettevalmistus Kristuse ülestõusmispühadeks. Luterlikud kirikud ei paku oma liikmetele konkreetseid ettekirjutusi paastumiseks, nagu katoliku ja õigeusu kirikutes tavaks.
Ometi näib, et paljud luterlasedki kasutavad paastuaega sisemise selguse ja tasakaalu saavutamiseks ega põlga selleks väliseidki abinõusid: kes loobub šokolaadist, kohvist või veinist, kes korraldab endale telerivabu päevi või nädalaid, kes varub paastuajal enam aega Piibli ja vaimuliku kirjanduse lugemiseks ning palveks.
Toon siinkohal kaks näidet, mis on minu jaoks kõnekad paastuaja ja paastumise tähenduse mõistmisel. Ameerika teoloog ja pastor Brian McLaren kirjeldab oma raamatus «Finding Our Way Again. The Return of the Ancient Practices» (2008) üht oma esimestest kogemustest paastumisega. Olles otsustanud ühel kindlal päeval toidust loobuda, leidis mees end Supermarketist suurt glasuuritud sõõrikut ostmas.
Olles istunud autorooli ja võtnud sõõrikust esimese ampsu, tuli talle korraga meelde: «Stopp! Täna pidi olema paastupäev.» Samas sosistas hääl alateadvusest – või oli see väike kuradike – talle kõrva: «Kui oled ühe suutäie võtnud, ei sünni ju sõõrikut ometi minema visata… Pealegi oled sa tahtejõuetu ning sul ei tule paastumisest midagi välja… Kuna su veresuhkur on madal, siis vajaksid sõõriku peale üht tublit šokolaadi.»
McLaren nägi oma hinges toimuva «mängu» läbi, puhkes naerma ning viskas sõõriku prügikasti.
Mõned aastad hiljem saatis sõber talle lingi veebisaidile, kus üks McLareni kriitikutest põrmustas ja naeruvääristas tema mõttekäike ja kirjutisi.
Vääriti mõistetud ja solvatud teoloogi reaktsioon oli väga sarnane näljase mehe omaga, kelle neelud käivad glasuuritud sõõriku järele: ta tundis, et miski tõmbub sõna otseses mõttes tema sisikonnas kokku.
Koostades oma mõtteis efektset vastulauset, tundis McLaren endas kasvavat nälga eneseõigustuse, kättemaksu ja vaimse võidu järele. Ning siis koges ta ühtäkki, kuidas pisike võit oma hetkelise impulsi üle Supermarketi parklas aitas tal säilitada enesekontrolli hoopis tõsisemas kiusatuses. Vihane kiri jäi kirjutamata – see visati prügikasti otsekui ahvatlev sõõrik Supermarketi parklas.
Teine näide pärineb Eestimaalt. Salvestades koos Kaupo Padariga 12 aastat tagasi Raadio 7 stuudios viimast saadet sarjast «Ennäe inimest! Ennäe meest!», olime saatekülalise Mati Hindi soovil pannud mängima plaadi Schuberti klaverikvintettidega.
Lugupeetud professor kõneles ühest olulisest valikust, mis tal nende helidega seostus. Nimelt oli aasta varem kujunenud laineidlöövaks meediaskandaaliks nn Hallaste-Murutari juhtum. Pärnu hotellis Viiking ajakirjandusliku eksperimendi korraldanud Kati Murutar väitis, et ärimees ja pastor tellisid ühel teatud peoõhtul lõbutüdrukuid, asjaosalised ise aga eitasid seda.
Päeval, mil ETV eetris kanti üle Jaana Padriku juhitud teledebatti «Otseliin. Murutar vs. Hallaste» (eksponeeritud praegugi ETV internetiarhiivi kullafondis), toimus Tallinnas vastuvõtt, kus osales pea kogu Eesti kirjanduse ja ajakirjanduse eliit.
Loomulikult kõnelesid kõik vastuvõtule kutsutud ainult Hallastest, Murutarist ja «Otseliinist». Mati Hint meenutas, et koduteel tuli tal endaga tõsine võitlus maha pidada – uudishimu oli üles piitsutatud.
Ent tema kodus jäi teler sel õhtul suletuks ning plaadimängijalt kõlasid hoopiski karged ja puhastavad Schuberti klaveri­kvinteti helid, mis sestpeale tuletavad talle meelde seda õhtut, mil ta suutis üle olla oma «inimlikest» ihadest ja soovidest.
Valimised on selleks korraks läbi – võitnud erakondadel seisavad ees koalitsiooniläbirääkimised, kaotajad peavad küsima, kas eksinud on nemad või rahvas. Ent valida tuleb iga päev. Püüdkem paastuajal olla oma valikutest pisut teadlikumad – valimislubadustest, mida sisemised ja välised hääled meile kõrva sosistavad, juba puudu ei tule.

Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist