Vanakese õnnistus

Lõppevale aastale tagasi mõeldes tuleb
mulle meelde üks kirgas talvehommik Rapla kalmistul. Tulin just postkontorist,
kuhu viisin kandideerimisavalduse Viljandi Jaani koguduse õpetaja ametikohale.
Viimane nädal oli olnud pingeline – paari päeva jooksul tuli langetada otsus,
mis võis muuta mu elu üsna põhjalikult. Tuttavast ja armsakssaanust loobumine
ning uute olude ja inimestega kohanemine tekitab alati pisukest kõhedust,
vähemasti minu puhul. Seda enam, et koguduses, kuhu ma siirduda kavatsesin,
kääris mõnevõrra.

Tulin niisiis postkontorist, kõndisin Rapla
kalmistul ning süütasin küünla oma õpetaja ja sõbra Evald Saagi kalmul. Kogemus
ülevoolavast rahust ja kirkusest, mida tol hetkel Evaldiga vesteldes tundsin,
on säilinud mus elusana tänini. Palvetasime koos Meie Isa palvet ja Evald
ütles, nii nagu ikka: «Ole tubli.»

Õigeusu traditsioonis on eriline roll
vaimulikel isadel ehk vanakestel, keda venepäraselt kutsutakse staaretsiteks.
Piiskop Kallistos Ware kirjutab oma raamatus «Õigeusu tee»: «Staarets on
inimene, kes on saavutanud sisemise rahu ja kelle ümber tuhanded võivad leida
pääsemise. Püha Vaim on andnud talle tema palve ja enesesalgamise viljana
vahetegemise ehk läbinägelikkuse armuanni, mis lubab tal lugeda inimsüdame
saladusi. Nõnda vastab ta mitte üksnes nendele küsimustele, mida inimesed talle
esitavad, vaid tihti ka neile – ja sageli palju olulisematele küsimustele –
mida nad ei mõelnudki küsida.»

Staaretsi side oma vaimulike lastega on
alati isiklik, vabal tahtel, äratundmisel ja armastusel põhinev. Vaimuliku isa
läheduses elab õpilane täielikumalt, intensiivsemalt, viljakamalt, tunneb oma
meelt kergema ja puhtamana. Piiskop Kallistose sõnadega: «Kuna staarets mõistab
ja austab igaühe erilisust, siis ei suru ta maha inimeste sisemist vabadust,
vaid kinnitab seda. Ta ei püüa saavutada inimese mehhaanilist kuulekust, vaid
juhib oma lapsi vaimuliku küpsemise niisuguse punktini, kus nad võivad ise enda
eest otsustada. Staarets näitab igaühele tema tõelist palet, mida inimene ise
seni näha ei suutnud; tema sõna on loov ja eluandev, ta annab teisele võime
sooritada asju, mis enne tundusid võimatud.»

Vaimuliku isa ja lapse suhe jätkub ka
pärast surma, kuni viimsepäeva kohtuni. Zagorski staarets isa Sakarias kinnitas
oma järelkäijatele: «Pärast surma olen ma palju rohkem elus kui praegu, niisiis
ärge leinake, kui ma suren. Kohtupäeval ütleb vanake: Siin olen mina ja mu
lapsed.»

Haljand Udam on arutlenud, et praeguse aja
üks olulisemaid usulisi vajadusi on vajadus guru ehk õpetaja järele, paraku ei
suuda aga enamik ajalooliste religioonide õpetajaid selles rollis olla,
tavaliselt on neil alati tähtsamat teha kui lihtsurelikuga silmast silma
usuasjadest kõnelda.

Minu kogemus kinnitab, et lugu pole nii
lootusetu. Ka meie kirikus on neid, keda Püha Vaim on kutsunud vaimulikeks
isadeks ja emadeks. Mul on ükskõik, kas nad kannavad talaari või albat,
nimetavad endid õpetajateks või preestriteks või on hoopis ilmikud, pühitsevad
liturgiat vana või uue korra järgi. Andku Jumal meile ka uuel aastal silmi,
kõrvu ja südant neid ära tunda ja nende jalgade ees istuda – kõik muu on
viimselt tühi töö ja vaimunärimine.

Marko Tiitus