Varahommikul

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed, Looming / Number:  /

Foto: Kätlin Liimets

Astun  siiski oma teed,

kuigi jalad veidi nõrgad.

Astun valguse poole,

nõnda usun,

mida muud saaksin uskuda,

mida muud võiks ihata …

 

Surma varjud, nagu pleekinud kardinad,

kahel pool teerada.

Ulghämarad unistused

kui katkised kardinad,

kuid hing, see truu ja kaunis tütar,

hoiab lootust, hoiab veel.

 

Ja nõnda, astudes läbi uste,

turnides üle müüride,

naeran koos oma vaenlastega,

sest surm ja elu – mõlemad –

lõpevad kergelt, une pealt.

Langused ja tõusud taanduvad,

käänud keeravad end sirgeks,

kui on hommik,

see esimene tund.

 

Urmas Nagel

Jaga