Vennastekogudus pidas kuulutusnädalat

Eesti Evangeelne Vennastekogudus (EEVK) pidas märtsis Tallinnas Endla tänava palvemajas kannatusaja kuulutusnädalat, kus jutlustasid EELK õpetajad.

Eesti Kirik külastas esimest kuulutusõhtut, mil kõneles vennastekoguduse peavanem Eenok Haamer. Järgmistel õhtutel jagasid sõna vastavalt Aare Kimmel, Mihkel Kukk ja Arne Hiob.
Tavapärastest luterlikest jumalateenistustest erinevad vennaste kooskäimised selle poolest, et need toimuvad vabas vormis, ilma liturgiata.
Valitsevale sundimatule õhkkonnale näis kaasa aitavat seegi, et suurem osa kohaletulnuist näis üksteist ning ka kõnelejat hästi tundvat.
Lauldi laule EELK laulu- ja palveraamatust ja vabakirikute omast, palvetati meeleparanduse, lähedaste tervise ning riigi ja rahva pärast.
Õpetaja Haameri jutlus läks aeg-ajalt üle dialoogiks kogudusega ning sellele järgnes vaba mõttevahetus. Tõsi, võimalust oma sõna sekka öelda kasutasid vähesed.

Vaja on äratust
Lähtudes prohvet Jeremija kogemustest (Jr 15:15–21), kinnitas Haamer, et kannatused on väga head, sest need kasvatavad ja karastavad, viivad inimese eemale tühiste asjadega tegelemiselt Jumala lähedust otsima.
Kõnelejal oli ka oma elu põhjal tuua näiteid selle kohta, kuidas ta Jeremija kombel on Jumalat kannatuste pärast süüdistanud ning alles hiljem mõistnud, kuidas need talle kasuks tulid.
Eksivad need, kel on teatud ajalooraamatute põhjal eelarvamus, et vennaste koosolekud on tingimata emotsionaalsed ja pisaraterohked. Pigem keskenduti kuulutusõhtul kainele ja otsekohesele oma elu hindamisele pühakirja valgusel.
Ka õpetaja Haamer rõhutas, et «vaja on äratust, mitte vaimustust». Tuleb loobuda väärast enesekindlusest, nagu piisaks sellest, et ollakse kord oma elu Jumalale andnud. Pöördumine ja sisemine uuenemine peab toimuma pidevalt.
Kuulajate seas tundusid olevat aga eelkõige sagedased palvemajas käijad. Näiteks Endla palvela läheduses elav Krista Varbo Hageri kogudusest kinnitas, et eriti on tema südames osalemine teisipäevastes laulu- ja palvetundides.
«Jumal on mu südamesse pannud palve perekonna ja sugulaste eest, vaimse ärkamise pärast, et meie kristlik kogudus ärkaks,» kinnitab ta.
Kristlikust perekonnast pärit Varbo möönab, et uusi inimesi tuleb kogudusse vähe. Tema igatsuseks on, et palvelasse leiaks tee rohkem neid, kes seni Kristusest kuulnud pole.
Ka Hilje Kelement Keilast on enda sõnul vennastekoguduse seltskonnaga seotud maast madalast. Tema sõitis Tallinna eelkõige õpetaja Haamerit kuulama ning leidis, et kuulutusõhtu oli väga kodune, südamlik ja südantpuudutav.

Sool ja valgus
Vennastekogudus on mänginud olulist rolli mitte ainult Eesti ajaloos, vaid ka kirikuloos. Aeg-ajalt on vennaste isepäisus ja nende eripärane vagaduslaad põhjustanud kirikutegelastes umbusku.
Samas ei saa keegi salata, et elava ja tegusa usuga vennastekoguduse liikmed on olnud soolaks ja valguseks luteri kirikus, mis muidu härraskirikuna kippus rahvale võõraks jääma. Rasketel aegadel on kirik just neile saanud toetuda.
Aga kas see pole nüüdseks pelgalt ajalugu? Kuulutusõhtud tõid Endla tänava palvela pisikese saali küll üsna täis, kuid 30 inimest suure linna kohta pole ikkagi just palju. Keskealiste ja vanemate inimeste kõrval oli noori õige vähe.
Kas vennastekogudus on Eestis hääbumas? EEVK juhatuse liige Marek Roots nii ei arva. Tema sõnul on liikmeid, sealhulgas noori, viimasel ajal juurde tulnud ning vennastekoguduse väljaantav igapäevaste piiblisalmide raamat «Vaimulikud loosungid» leiab üha rohkem lugejaid.
Õpetaja Haamer aga kinnitas kuulajatele, et kõik on Jumala kätes. Kui vennaksed tõsises usus tema poole pöörduvad, saab Jumal neid ka edaspidi kasutada meie rahva heaks. «Olgu see meie ühine igatsus – olla Jumala pihus,» lõpetas Haamer oma esinemise.
Jääb tõepoolest üle loota, et meie kirikuelu olulisel määral rikastanud vennaste väike hulgake suudab seda teha ka edaspidi.
Rain Soosaar