Hingehoidja olgu pehme ja tugev

Usuteaduse instituudi järjekordne hingehoiu baaskoolitus lõppes 10. novembril ning kursuse läbinud said Tartu Pastoraadis seda tõendava lõputunnistuse.

Kursuslased koos oma juhendajatega. Esireas Kerstin Kask (vasakult), Naatan Haamer ja Raili Hollo.

Siimon Haamer

Esimene hingehoiu koolitus viidi Eestis läbi 1992. aastal Soome kiriku poolt. Välja arvatud mõned aasta-paari pikkused pausid, on siit alates korraldatud sama sisuga koolitusi eesmärgiga valmistada ette professionaalseid hingehoidjaid. Algul korraldas kursuseid EELK Haiglahingehoiu Keskus, siis Tartu teoloogia akadeemia ning nüüd on korraldajaks EELK Usuteaduse Instituut ning õppetöö toimub Tartus Pastoraadis.

Formaat paigas
„Tegemist on vägagi oikumeenilise koolitusega,“ sõnab Kerstin Kask, kes korraldajana ning koolitajana on protsessis üks võtmeisikuid. Ta täpsustab, et lõpetanud rühma kuulus lisaks luterlastele ka nelipühilasi, baptiste ning üks katoliiklane. Just erinevate konfessioonide esindajad annavad hea sünergia ja muudavad õppepäevade sisu laiapõhjaliseks.
Kask räägib, et kuigi koolitusele tulemise üheks eelduseks on kodukoguduse vaimuliku soovitus, on aastate lõikes neidki, kel puudub koguduslik kuuluvus. Kuna hingehoiu aluseks on kristlik inimesekäsitlus, siis on koguduslik kuuluvus siiski päris oluline.
Algusest peale on baaskoolituse läbiviijaks olnud suurte hingehoiualaste kogemustega õp Naatan Haamer. Tänavu kuulus juhendajate meeskonda ka Pastoraadi hingehoiukeskuse juhataja Raili Hollo.

Vastas ootustele vägagi
Eesti Kirik pöördus koolitatute poole ja uuris, miks nad koolituse valisid, mida sellest said ning ka kuidas ja kus saavad hangitud kompetentsi edasi kasutada.
Tänavuse baaskoolituse ainus vaimulik, diakon Ann Tamme ütleb, et kuigi tal mõningad hingehoiualased teadmised küll olid kursusele tulles juba olemas, vastas koolitus igati ootustele, kuna aitas luua teoreetilise ja struktuurse põhja hingehoidjana tegutsemiseks.
„Õppeprotsessi toetas ka koolituse dialoogiline ülesehitus,“ toonitab Tamme ja toob näiteks, et loengute käigus tekkisid diskussioonid õppejõu ja õppijate vahel. „Saime kuulda huvitavaid meditsiiniteemalisi loenguid, osaleda vaimsetes harjutustes ning mitu korda koolituse keskel ka lühikesi hommiku- ja õhtupalvusi pidada,“ kirjeldab Ann Tamme ning nimetab läbitud koolitust tõeliselt rikastavaks ja suurepäraseks.

Nagu vaimulikul, kelle ülesanded ei lõpe ametiriiete varna riputamisega, nii on ka hingehoidja ülesanne pakkuda abi ajast ja kohast sõltumata.

Kokkuhoidev rühm
„Koolitusest on kindlasti palju abi ja kasu minu uuesti alustatud kooliõpetajatöös ning kogudust diakonina teenides. Nagu vaimulikul, kelle ülesanded ei lõpe mitte talituse järel ametiriiete varna riputamisega, nii on ka hingehoidja ülesanne pakkuda oma abi ja toetust abivajajatele ajast ja kohast sõltumata, kuid teadvustades seejuures ka neist ülesannetest tulenevaid piiranguid ja iseenda jaksamise eest hoolitseda,“ jagab diakon Tamme oma mõtteid.
Ann Tamme iseloomustab hingehoiu gruppi kokkuhoidvaks ja üksteist usaldavaks. Need on väga olulised eeldused õppetöö sujumiseks. „Koolituse kulminatsiooniks võib aga pidada viimasel sessioonil mõnede kursuslaste poolt teistele üllatuseks korraldatud jalutuskäiku läbi hämara Tartu, mille käigus pidime oma leidlikkuse proovile panema ja mis lõppes ühise õhtusöögiga Raekoja platsi kohvikus,“ vahendab Tamme ning soovib leheveergude vahendusel tänada ja tervitada kõiki koolitajaid ja koolitatavaid.

Tervisemured ei piirdu füüsilise kehaga
„Õppima soovisin minna, kuna olen isiklikult kogenud, kui oluline on olla hoitud suure hingevalu ajal keset kriisi või leina,“ tunnistab Anna-Liisa Delgado, kes kuulub nelipühi kirikusse ning töötab haiglas sotsiaalravi teenistuses. Ta jätkab: „Proovime kolleegidega toetada inimest tema sotsiaalprobleemidega hakkamasaamisel ja üldisel toimetulekul, sest paratamatult ei piirdu tervisemured alati füüsilise kehaga. Olen aastaid uskunud, et meie teenuste „kompotis“ on vajalik ka hingehoidlik lähenemine, et vajadusel aidata inimest tema terviklikkuses.“
Kursus oli Delgado sõnul üles ehitatud nõnda osavalt, et sobib nii kristlasele kui agnostikule, sest ühegi konfessiooni praktikad ei olnud domineerival positsioonil.
„Olime siiras osaduses, mis aitas toime tulla ka keeruliste teemade käsitlemisel. Õpitu sobib rakendamiseks nii oma koguduses kui ka vägagi ilmalikus töökohas – haiglas. Saadud juhised ei ole ainult kristlaste abistamiseks, vaid vägagi praktiliselt rakendatavad iga abivajajaga, olenemata tema isiklikest usulistest veendumustest.“

Head kriisi ei tohi raisku lasta!
„Koolitusel osalema tõi mind isiklik lein ja selle läbitöötamise vajadus,“ tunnistab katoliiklasest arst Tiina Lind ja jätkab, et oma leina käigus koges ta head ja toimivat hingehoidlikku tuge ning sellest tekkis soov osata seda ka ise teistele jagada.
„Omandasin vajaliku teooria kriisi ja leina protsessist ning sellest, kuidas hingehoidlikult toetada inimest kriisis ja leinas. Saan rakendada seda pädevust erialatöös, sest osa minu tööst toimub teismelistega, kelle hulgas on ka suitsiidikatse teinud noori. Samuti saan vajadusel pakkuda tuge kolleegidele.“ Dr Lind jagab mõttes olevat soovi luua leinagrupp suitsiidiohvrite lähedastele, aga lisab, et „selleks vajan veel edasi õppimist, et osata töötada grupiga. Võimalik ka, et saan toeks olla koguduses oma vastsete teadmistega“. 
Tiina Lind on veel rõõmus, et sai koolituselt häid viiteid vajalikule erialakirjandusele, samuti pühendunud ning osavõtlikud kaasteelised. „Eriliselt jääbki kursusest meelde see soe ja toetav õhustik õppimise käigus ning kogetud hingeline tugi nii kaasõppijate kui juhendajate poolt. Samuti Jumala ligiolu tunnetus, mis kursuse käigus tuntavalt kasvas,“ räägib Lind. Palvele tõsta esile meeldejääv seik, vastab ta: „Meil oli rida toredaid harjutusi õppimise käigus. Üks neist oli sõna otseses mõttes „kastist välja mõtlemise“ harjutus. Saatma jääb lause „head kriisi ei tohi raisku lasta“.“

Kursus andis kindlasti juurde kindlust keerulistes olukordades inimese kõrval olemiseks.

Soft and strong
Pärnu-Jakobi koguduse diakooniatöötaja Epp Sokk tunnistab, et asus baaskoolitusele pisut sellise tundega, et peab selle läbima. Nimelt on ta 2021. aastast usuteaduse instituudi üliõpilane. Ta on väga rahul, et kogu kursuse ülesehitus andis võimaluse iseendaga tegeleda.
„Paljud koormad said maha pandud, rohkem selgust ja elujulgust tuli juurde. Kursus andis kindlasti juurde kindlust keerulistes olukordades inimese kõrval olemiseks,“ räägib Sokk ja lisab, et jätkab oma tööd hooldekodus, kus loodab saadud teadmisi ka praktikas rakendada. „Koguduses on töö alati seotud inimestega, nende murede ja rõõmudega. Saadud teadmised aitavad mind ka selles töös,“ on ta kindel.
Epp Sokk räägib, et kursuse lõpus anti koduseks ülesandeks võtta kaasa midagi, mis iseloomustab hingehoidja baaskoolitust. „Mina võtsin kaasa paki pabertaskurätte, sest kogu kursus oli minu jaoks üks pidev pisarate valamine. Pisarad võivad olla kaastundepisarad, kurbusepisarad, rõõmupisarad, meeleliigutuspisarad, valupisarad, naerupisarad … neid kõiki sai valatud. Hoidsin taskurätipakki peos ja lugesin sellelt kirja „Soft and strong“,“ jutustab Epp ja lisab, et see ehk tõesti võikski igat hingehoidjat iseloomustada – hingehoidja on pehme ja tugev korraga.

Valmis abi vastu võtma
Teine oluline asi, mille Epp Sokk kursuselt kaasa võttis, on teadmine vajadusest oodata, millal inimene on abi vastuvõtmiseks valmis: „Aidata ei saa vägisi. Olen olnud suur aitaja ja tegutseja. Olen olnud uhke selle üle, et suudan juba enne abi küsimist oma abikäe ulatada. Nüüd on mul mõne hetke pärast minevikust pisut piinlik. Mina ei pea lahendama teiste inimeste probleeme, pean olema toeks, et inimene ise leiaks lahendused, ja siin on suur vahe.“
Epp Sokk kinnitab, et on tänulik Jumalale selle kasvamise aja eest selles kursuse turvalises mullis. „Kogu edu võti muidugi peitub juhendajate professionaalsuses. Nende oskuses tekitada nii turvaline foon, et imed hakkaksid juhtuma, pisarad hakkaksid voolama ja koormad jääksid maha,“ sõnab Epp.
Liina Raudvassar