Otsekui tähed taevas

Ja sel ajal tõuseb Miikael, see suur vürst, kes seisab su rahva laste eest. Siis on kitsas aeg, millist ei ole olnud rahvaste algusest peale kuni selle ajani; aga sel ajal päästetakse su rahvas, kõik, keda leitakse olevat raamatusse kirjutatud. Ja paljud neist, kes magavad mulla põrmus, ärkavad: ühed igaveseks eluks ja teised teotuseks, igaveseks põlastuseks.  Siis paistavad mõistlikud nagu taevalaotuse hiilgus, ja need, kes saadavad paljusid õiguse teele, otsekui tähed ikka ja igavesti.

Taaniel 12:1–3

Üks aastaring on justkui ümmargune pärl aastate kees, millega on ehitud ajalikkus. Nii ka see oma ringi täis saav kirikuaasta, millega võime Jumalaga jätta. Sest peagi astume vastu uuele algusele ja uue pärli kasvama hakkamisele.

Igavikupühapäev lõpetab küll ühe kirikuaasta, kuid suuremas vaates, igavikulises mõõdus see ring, mis täis saab, on ehk tõesti vaid ühe kaduvväikese pärli sarnane, sest kõik jätkub uutes ja avaramates mõõtudes.

Taaniel kõneleb meile aga hoopis ühest teisest lõpust. Sellest, mis saab siis, kui ajalikkus otsa saab. Kuigi jah, ajalikkus ja aasta on ka ju omal moel võrreldavad. Tema kõneleb meile aja lõppemisest ja selle maailma lõppemisest.

Kuid elu, mille Issand on loonud, ei kao koos nendega. Sest need, kes usu läbi end ajalikkuses Issanda armu hoida on andnud, võivad siis pääsemist leides saada priiks ajalikkuse kammitsatest ja maisuse piiratusest ning jõuda taevariiki, mis neile on pärisosaks arvatud usu läbi.

Seejuures tasub meil ehk tähele panna, et Taaniel kõneleb lõpuajast, mitte sellest, mis järgneb ajalikkuse lõppemisele. Lõpus otste kokku tõmbamine tähendabki kitsast aega ja kannatusi kõikidele neile, kes ajalikkuse tarkusele oma eluhoone rajanud on.

Kes aga on ajalikkuses püüelnud taevase armu tundmaõppimise teel ülespoole, nendele on ka need lõpuaja kitsikused mööduv nähtus. Jäämine ajalikkuse lõppemisel kinni ajalikkuse külge saab hukatuseks igale klammerdujale, kuid igale Jeesuse järel minejale avaneb siis pääs igavesse ellu ja õndsusesse.

Meile inimestena meeldib taeva õndsust vägagi maise ja paradiislikuna ette kujutada, kuid õnneks Taaniel toob oma kirjelduses mängu ka natuke kosmilisemat mõõtu taevalaotuse hiilguse ja tähtede nimetamisega.

Vaatamata sellele kahtlustan, et isegi meie kõige uljamad ja ulmelisemad unistused sellest, milline taevane rõõmupidu päriselt olema saab, on ikkagi väga ainelised. Sest on ju meie kujutlusvõimegi maisuse kammitsates.

Issanda heldus on aga kõikehõlmav ja maisusest väljaspool. Nii et igaviku kujutlemine maisuse mõõtudes on pigem ideaalse maailma ehk paradiisi ettekujutamine, millest pattulangemise läbi inimesel loobuda tuli. Kui tõeline pilt sellest, mis ootab ees meid pärast Issanda Jeesuse taastulemist.

Ajalikkuse lõpuaeg selgitabki välja selle, kes on evangeeliumisõna oma südamesse vastu võtnud ja kes mitte. Ja see kõik ei toimu kindlasti lihtsalt nipsust ja ühe hetkega, sest kosmilised mõõdud ajalikkuse mõõtudega võrreldes on määratult suuremad.

Maa peale ei ole meil võimalik mõõta vahemaad valgusaastates, kuid kosmoses on see vägagi tavaline mõõt ja määrad üldjuhul 10 astmes x kordsed. Seega maisuses lõpuaeg ehk tõesti juba kestab, sest lõpuaeg on ju Jeesuse taastulemise ootuse aeg kõikidele neile, kes temasse usuvad.

Paljudele teistele on selles aga hirmu ja teadmatust kõige selle pärast, mis ümberringi toimub. Kus kurjus on võtnud maski eest ja tegutseb avalikult, hävitades elu ja armastust, tahab jõuga allutada oma tahtmistele rahvaid, hävitades vabadust.

Kuid selle juures ei oma mingit tähtsust hirmu põhjused, vaid olulisim on sõnum Jumala armastusest, mis kestab igavesti ja aitab kartmast hoiduda. Armastusest, mis kestab kauem kui maine elu ja mis kannab Jumalat usaldava hinge ajalikkusest igavikku.

Võimalik, et süngel taustal paistavadki need uskujad välja kui taevatähed, mis panevad sünge sügaviku särama. Aga taevatähti on palju, on ju tegelikult loendamatu hulk, ja seega ehk pääsejaidki on rohkem, kui inimkond loota oskab. Sest ega siis ju ei mõõdeta meie usu tulisust kraadiklaasiga või mahu ega kaalu ühikutega, vaid vaadatakse, kas meie nimi on saanud kirja eluraamatusse.

Ja sinna kirja saamiseks ei ole meil vaja teha muud, kui lähtuda Jeesuse sõnadest „Kes usub ja on ristitud, see päästetakse” (Mk 16:16). Usus ja ristimises tuleb nõnda igavik meie juurde juba ajalikkuses ning päästab lahti meid maisuse kitsikusest. See on Jumala suur armutöö meie vastu, mille eest saame igavesti teda tänada ja kiita.

Aamen.

Mikk Leedjärv

Viimsi koguduse õpetaja