Valvake siis, sest te ei tea seda päeva ega tundi!

Siis on taevariik kümne neitsi sarnane, kes võtsid oma lambid ja läksid peigmehele vastu. Viis nendest olid rumalad ja viis arukad, rumalad võtsid küll oma lambid, kuid ei võtnud kaasa õli, arukad võtsid aga lampidele lisaks kaasa õlianumad.  Aga kui peigmees viibis, jäid nad kõik tukkuma ja uinusid magama. Aga keskööl kostis hüüd: „Ennäe, peigmees! Tulge välja teda vastu võtma!” Siis ärkasid kõik need neitsid ja seadsid korda oma lambid. Rumalad ütlesid arukatele: „Andke meile osa oma õlist, sest meie lambid kustuvad!”  Aga arukad vastasid: „Ei mingil juhul, sellest ei jätku meile ja teile! Minge pigem kaupmeeste juurde ja ostke enestele!” Aga kui nad olid ostma läinud, tuli peigmees, ja kes olid valmis, läksid temaga pulma, ja uks lukustati. Hiljem tulid ka need teised neitsid ja ütlesid: „Isand, isand, ava meile!” Aga tema vastas neile: „Tõesti, ma ütlen teile, ma ei tunne teid.” Valvake siis, sest te ei tea seda päeva ega tundi!

Matteuse evangeelium 25:1–13

Kirikuaasta eelviimase pühapäeva sõnum on „Valvake!”. Pühapäevase jutluse aluseks on Jeesuse tähendamissõna kümnest neitsist (Matteuse evangeelium 25:1–13). Antud tähendamissõna tuletab meelde, et meie elus on hetki, milleks ei saa valmistuda viimasel minutil haarava paanikaga – olgu selleks elumuutused, vastutus, äkiline kohustuste muutus, suhe või hingeline ja vaimne kasvamine. Meie valmisolek ei sünni viimasel hetkel!

Evangelisti kirjeldatud loos on „õli“ sümboliseerimas sisemist küpsust, tarkust ja hoolt, mida tuleb koguda pikema aja jooksul, mitte siis, kui uks juba sulgub. „Õli“ on see, mida kasvatame aeglaselt – usaldus, iseloom, hoolivus, usk, mis ei kustu ka siis, kui tunne puudub või muutub. Kui elu läheb pimedaks, püsib valgus ainult selles hinges, kes on oma lampi hoidnud täis juba varem.

Rumalad neitsid ei jäänud ilma peost mitte seepärast, et nad oleksid olnud halvad inimesed, vaid sest nad ei olnud valmis ootuseks, mille pikkust nad ei teadnud. Elu tegelikkus ongi ootamine – töö tulemuste, armastuse, sisemise rahu või Jumala vastuse ootamine. Meie ajastu suunab ja kummardab kiirust: kõik peab olema koheselt kättesaadav, aga hingeasjad ei toimi drive-in poolfabrikaatidest menüü ja teeninduse järgi.

Ära jäta olulist hilisemaks – olgu see hingehoid, õppimine või hoolimine. Kannatlikkus ja andestus on need õppetunnid, mille omandamisel me ikka ja jälle jääme klassikursust kordama. Kui heidame mõttes pilgu eelnevale perioodile, siis peame tõdema, et elame parimal ajastul, mis eestimaalastele on antud. Me ei pea muretsema toidu pärast, vaid vaevame oma pead pigem küsimustega, mida süüa – kas pastat või tellida toit teenusena koju.

Igapäevaselt muretseme tõusvate maksude pärast ning planeeritud uue auto siseviimistluse ja värvilahenduse pärast. Kiire ja harjumus kõike kohe saavutada viib meid eemale väärtustest ja hoiakutest. Valmisolek on elustiil, mitte reaktsioon sündmustele. See on pidev sisemine töö, mida keegi teine ei näe, kuid mis määrab kõik siis, kui tuleb otsustav hetk.

Arukad neitsid ei olnud isekad, vaid realistid: teise inimese sisemist valmisolekut ei saa teisele laenata. Meie ajas tähendab see, et keegi teine ei saa meie eest hoolitseda meie väärtuste, usu või iseloomu eest. Samuti peame kandma vastutust oma kohustuste üle.

On saanud normiks pöörata oma vastutus kollektiivseks normiks, kuid enamasti tähendab see enda kohustuste järkjärgulist eemale lükkamist. Igaühel on oma tee ja oma „lamp“, mille eest vastutada. Tarkus tähendab enese eest vastutamist. Rumalad neitsid soovisid, et teised jagaksid nendega oma õli, kuid sisemine küpsus ei ole asi, mida saab laenata.

Ka tänapäeva inimene otsib sageli „kiirabi“ teistelt: terapeudilt, partnerilt, juhilt, koguduselt. Aga ükski inimene ei saa teha meie eest seda sisemist tööd, mis kuulub ainult meile. Tarkus on teadmine, et armastus ei vabasta meid vastutusest, vaid kutsub sellele.

Nii nagu arukad neitsid pidid ütlema „ei“, nii peame ka meie vahel keelduma – mitte kalkusest, vaid teadmisest, et tõeline kasv tuleb ainult isiklikust teekonnast. Vastutus on vaimse küpsuse märk. See on julgus mitte toetuda teiste valgusele, vaid hoida põlemas omaenda lampi, isegi kui ümber on pimedus. Tarkus tähendab enese eest vastutamist.

Jeesuse sõnad „Valvake siis, sest te ei tea päeva ega tundi“ ei kutsu kartma, vaid ärkama. Valvamine on sisemine tähelepanu ja erksus – elada nii, et me ei magaks maha oma elu kõige olulisemaid hetki. Tormakal ajal on kalduvus hägustada meie meeli, süvendada keskendumist naudingutele ning nii jääme ilma hetkedest – nimetan neid tabamatuks imeks.

Vanusega meie tunnetus ja sisemine kindlus kasvab ning ka süveneb teadmine, et oleme õigel ajal jätnud tähelepanuta ning tabamata meile kõige olulisemad momendid ning enamasti on need jäädavalt/märkamatult möödunud. Paljud elavad füüsiliselt ärkvel, aga hingeliselt magavad: nad on hajunud, tühjad, automatiseeritud. Valvamine tähendab kohalolu: olla tänases päevas täielikult kohal, mitte minevikukahetsuses ega tulevikuhirmus.

Selle tähendamissõna keskne sõnum ei ole karistus, vaid kutse elule, mis on ärkvel – kus inimene ei ela lihtsalt päevade kaupa, vaid iga päev on võimalus vastata Jumala kutsele.

Raamatuaastal on sobilik ka vaadata sisse meie kirjakeele olemusse. Julgen tõdeda, et 500 aastat on pikk aeg, kuid siiski jääb meie emakeel vanematele keeltele alla. Inglise keeles on ajavormide nimetused oluliselt paremini harmoonias ja suurema selgitusvõimega. Minevik on past, tulevik on future ning olevik present ehk – elu on kingitus!

Valvata tähendab elada nii, et su lamp põleb mitte hirmust pimeduse ees, vaid armastusest valguse vastu.

Tanel Meiel

Sangaste ja Laatre koguduse õpetaja