Surmast ellu

Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu, ning ta ei lähe kohtu alla, vaid on läinud surmast ellu. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, tund tuleb, ja see ongi juba käes, mil surnud peavad kuulma Jumala Poja häält, ning kes seda kuulevad, peavad elama. Sest otsekui Isal on elu iseendas, nõnda on ta andnud ka Pojale, et elu on temas endas, ja ta on temale andnud meelevalla ka kohut pidada, sellepärast et tema on Inimese Poeg. Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja: need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks.

Johannese evangeelium 5:24–29

Hingedepäeva poolt sisse juhatatud novembrikuus keskendutakse meie kirikutes ehk rohkem kui muidu maise elu teemade kõrval surmale ja igavesele elule ning elu, surma ja igavese elu suhte analüüsimisele. On, mille üle mõelda ja milles end karastada-kasvatada! Omal ajal ütles apostel Paulus (kiri roomlastele 14:8): „Kas me nüüd elame või sureme – me oleme Issanda päralt.“ Ristirahvana teame, et oleme üks Jumala rahvas igal ajal ja olukorras – seda teades on turvaline oma eluteel käia.

Martin Lutheri sõnadega võib sellist kulgemist ka veidi teisiti kirjeldada: „Nende jaoks, kes usuvad ja loodavad Jumala tõotusi, on kogu elu nagu palveränd, mis tehakse läbi eesoleva ja parema lootuses. … meie eluase ei ole selles maailmas, vaid taevas. Seal oleme juba praegu südame poolest usus ja vaimus. Selles vaimus usume ka püha kristlikku kirikut, surnute ülestõusmist ja igavest elu.“

Pühakiri kinnitab, et Kristuse läbi on igale uskujale avatud Jumala riik. Pauluse kirjas koloslastelel 1:12 öeldakse, et tänage „Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis“. Kuid Kristus on maailma valgus juba siin ja praegu. Tema valgus on katkematu, pidev ja ligi; see paistab pimedusse igal pool ja igal ajal – tahame või ei taha, peame sellest lugu või mitte.

Tema kallab oma säraga üle ühtviisi novembrikuu hämaruse kui ka kevadkuude erksuse. Seepärast käime Temasse uskudes julguse ja lootusega igal ajal – uskudes Tema läkitajasse oleme võimelised astuma ka surmast ellu. Doris Kareva ütleb kord: „Kui sügis on surmani läbi elatud, siis tuleb kevad, ma usun. Puud, mis valvavad praegu me kurbust, avanevad veel korra valguse imele. Sääl, nende laiade lehtede all kohtumegi, mu kallis.“

On hingedepäev ja sel ajal mõtleme ehk enam kui muidu oma siitilmast lahkunud armsatele. Surnuaiad ja kirikud täituvad rahvaga, süütame mälestusküünlaid ja südamed sosistavad palveid. Kauged esivanemad õõtsuvad sugupuude laiades võrades ja tuletavad end heaga meelde. Ja meie kuulatame ja paneme tähele, haarame kinni võimalustest nendega kasvõi riivamisi kohtuda – igatsuses ja nukruses, värina või lootusega. Valmisolek toetuda minevikule on vajalik ning nõuab tähelepanu.

Kiirustamise, masinliku lehtede riisumise ja anonüümse kombetäitmise asemel soovitan igal hauale minejal peatuda teadlikult ja võtta aega, et lugeda kõva häälega või mõttes meieisapalve. Neile, kes juba sealpool, ja meile siin, sh iseendale. Tänu ja lootusega taaskohtumisele Jumalas. 

Jumal valgustab meie eluteel käimist, seejärel surmavalda ja sealt igavesse ellu astumist. 1896. aastal maalis soome sümbolist Hugo Simberg oma kuulsa teose „Surma aed“, mis sai hiljem freskona Tampere toomkiriku seinale. Maali reproduktsioon on ühe lemmikuna mu töötoa seinal – omamoodi armutu ja samas lembe näide elu, surma ja igavese elu kohta.

Kunstnik andis omas ajas totaalselt erineva vaate hirmutavale surmale, kui pani musta mantliga luukered-aednikud hellalt hoidma kummalisi taimi – ülestõusmist ootavaid inimhingi. Surma aed oma keerdkäikudega on vältimatu peatuspaik elavale – mööda sellest ei pääse, läbi aga küll! Sest taustal on tee, mis viib Jumala juurde.

Kui Jeesus on tee, tõde, elu ja valgus Jumala juurde pääsemiseks, siis võime rahuga ja julgesti käia oma eluteed ning astudagi kord siitilmast surma ja siis surmast ellu. Aga veel enam – võime lasta juba siin ja praegu end Jumala Vaimul puhastada ja pühitseda, astuda argisest pühasse, kaduvast kadumatusesse, oma eluajal! Kristuse järgi me ju teame teed, vahendeid ja viise. Elujulgust ja rõõmu hingedepäeva ja novembrikuusse!

Hedi Vilumaa

Karksi Peetri, Kõpu Peetri ja Suure-Jaani Johannese koguduse õpetaja