Alustada tuleb õigest otsast

Aga kui variserid said kuulda, et Jeesus oli sulgenud saduseride suu, kogunesid nad sinna. Ja üks seadusetundja nende seast küsis teda kiusates: „Õpetaja, milline käsk Seaduses on suurim?” Jeesus vastas talle: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid.”

Matteuse evangeelium 22:34–40

Uue Testamendi ajastu on uue käsu ajastu, ja just sellest uuest käsust Jeesus selles Matteuse evangeeliumi tekstis kõneleb, kui vastab variseride kiusule. Ja meiegi ju elame sellesama käsu ajastus, sest see kehtib seni, kuni Jeesus taas tuleb ja kõik, kes temasse uskunud, võivad taevasesse rahusse ja rõõmu pääseda.

Kahjuks aga oleme meiegi sageli hoopis sarnased variseride ja saduseridega ning oma urgitsevate ja teravate küsimustega kiusame Jeesust. Mitte küll ehk sihilikult ja tahtlikult, aga ikkagi kiusame.

Inimlikust vaatenurgast vaadates aga ei ole ju ka vist võimalik leida keerulisemat käsku kui käsk armastada Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega. Sest inimlikkuses ei küündi sageli inimene mõistma Jumala olemust ja tema tahtmist ning nõnda siis on selle käsu osas kõige keerulisem mõista, kes see Jumal ikkagi on.

Võimalik, et ka seepärast on inimkond need Jeesuse nimetatud kaks käsku ühendanud ja püüab käsku hakata täitma tagantpoolt otsast, mitte selle prioriteetsest poolest. Sest see esimene pool on lihtsalt väljaspool inimese võimeid. Nõnda püüame sageli meiegi esmalt õppida armastama iseennast, kui seda juba veidi suudame, püüame armastada seejärel ka ligimest ning kui jaksu nendest üle jääb, siis natukene püüame armastada ka Jumalat. Kuid selle juures Jumala armastamisest kõige südame, hinge ja mõistusega me tegelikult rääkida ei saa.

Ja just sellega, et me hakkame käsku täitma tagumisest poolest lähenedes, kiusame jätkuvalt ka Jeesust. Sest selles ju väljendub meie oskamatus mõista tema antud kõige suuremat käsku õigesti, kui me alustame kõige olulisema käsu täitmist olulisuselt teise käsu tagumisest otsast.

Küllap seetõttu on jätkuvalt inimkonnale nõnda armsad ka kümme käsku, mille Jeesuse antud uus käsk kokku võtab. Jah, ka kümne käsu puhul esimesed kolm kõnelevad inimese ja Jumala suhtest, kuid selles käskude hulgas tähendab see vaid kolme kümnendikku. Suurim käsk peaks aga olema ju kõigest üle, nii nagu on Jumala arm ja halastus üle kõige. Oma esmase sõnastuse just sellisena on armastuse käsk aga saanud juba 5. Moosese raamatu 6. peatüki 5. salmis.

Kui Uue Testamendi erinevates kohtades Jeesus kõneleb armastuse käsust, siis ta teeb vahe sisse kahel käsul. Kui aga üks Jeesust kiusama tulnud seadusetundja vastab Jeesuse küsimusele, siis tema seob need kaks käsku üheks kokku.

Seega võiks ehk sellest kõigest teha järelduse, et Jumal ei ole seadnud asju päris nii, nagu inimene seda kipub praktiseerima. Jumalat armastama õppida ei saa endast alustades ja ligimeste kaudu. Jumalat tuleb armastama õppida usu läbi otse ja esmalt. Tema istutab usu oma armu annina meie südamesse ja selle läbi loob ta meidki uueks, nagu ta on uueks loonud selle kõige olulisema käsu.

Usu läbi hoovab meisse rahu, rõõm ja armastus Jumala taevaste andidena nõnda, et neid kõiki saame me jagada ligimestelegi piiramatult. Ja kõige lõpuks jagub neid ande meile endilegi igavesest igavesti. Eelduseks on vaid see, et meie avaks end usule Jumala armastuse ülimuslikkusesse. Siis saab meile osaks kõik see, mida Jumal Jeesuse läbi oma lastele tõotanud on. Ja siis ka selle suurima käsu täitmine pole pingutus, vaid on puhas rõõm.

Jumal on ju maailma ja inimesegi loonud armastuses ja soovib jätkuvalt, et pattulangemise patust võiks kõik vabaks saada ning nõnda saaks loomise algne plaan lõpuks teoks, kus armastavat Loojat armastuses tänab ja kiidab kogu loodu. Selle plaani teostumisel on aga takistuseks jätkuvalt teel inimese vaba tahe, mille läbi inimene kipub suurustlema, kuigi tegelikult selleks mingit adekvaatset põhjust ei ole.

Nõnda kõlavadki ikka ja taas meeldetuletusena ja suurima käsuna need Jeesuse sõnad: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega!” Kuni meie ükskord nende sõnade tõelist tähendust usu läbi mõistame ning Jumala juhatusel meeleparanduse teele asume. Ja nõndamoodi kord maisusest taevasesse kodusse igavesse õndsusesse jõuame.

Mikk Leedjärv

Viimsi koguduse õpetaja