Usk aitab

Jeesus tuli taas Galilea Kaanasse, kus ta oli muutnud vee veiniks. Ja seal oli üks kuninga ametimees, kelle poeg oli Kapernaumas haige. Kui ta kuulis, et Jeesus on tulnud Juudamaalt Galileasse, läks ta tema juurde ja palus, et Jeesus tuleks alla ja teeks terveks tema poja, sest see oli suremas. Siis Jeesus ütles talle: „Te usute mind ainult siis, kui näete tunnustähti ja imetegusid.” Ametimees ütles talle: „Issand, tule alla, enne kui mu laps sureb!” Jeesus ütles talle: „Mine, sinu poeg elab!” Ja inimene uskus sõna, mis Jeesus talle ütles, ning läks. Aga juba koduteel tulid ta sulased talle vastu teatega, et ta laps elab. Siis ta päris neilt tundi, mil pojal hakkas kergem. Nad ütlesid talle: „Eile päeval kella ühe ajal lahkus temast palavik.” Nüüd märkas isa, et see oli juhtunud täpselt sel ajal, mil Jeesus oli talle öelnud: „Sinu poeg elab!” Ja tema uskus, samuti kogu ta pere.

Johannese evangeelium 4:46–53

Kui küsida tänaval inimestelt, kas nad usuvad Jumalasse, saame väga palju ebamääraseid vastuseid stiilis „ma arvan, et kõrgem jõud on olemas“. Kui viimase „Elust usust, usuelust“ uuringu põhjal tunneb Eesti elanikkonnast 70% lähedust kristlusega, siis kogudusse kuulub vaid 22% ja neid, kes enam-vähem igal pühapäeval kirikusse lähevad, on ainult 4%. Raske on kindlaks teha, kes siis õigupoolest usuvad ja kes mitte.

Argielus ei ole usk sageli inimeste elus olulisel kohal. Elukriisid, eksistentsiaalsed küsimused ja ühiskondlikud muutused võivad aga sageli olukorda muuta ja siis võib kirikusse tulla ka see, kes muidu usu üle naeris.

Sageli toovad inimesi kirikusse just haigused ja mõtlemine surmale. On loomulik, et inimene on valmis haige olles tegema kõike selleks, et saada terveks ja naasta oma endise elu juurde.

Vahel tulevad inimesed pühakotta ka siis, kui nad on mures oma lähedaste pärast, keda keegi siin maailmas enam aidata ei saa. Eriti tullakse aga siis, kui ollakse mures oma lapse pärast. Vanemad armastavad oma lapsi. Kui lapsega midagi juhtub, siis on loomulik, et ema või isa muretseb tema pärast. On endastmõistetav, et vanemad teevad kõik võimaliku selleks, et last aidata. Siis ei ole enam olulised ei kartused usu ees ega teiste arvamused, sest last tuleb aidata.

Nii võib seni usku leigelt suhtunud inimese südames ühtäkki usk tärgata, sest Jumal on see, kes suudab aidata ka siis, kui selles maailmas enam keegi aidata ei suuda. Ka kuninga ametimees unustab ühel hetkel oma kõrge positsiooni ega mõtle sellele, mida Jeesuse juurde minemine tema karjäärile teha võib. Ta lausub viimases hädas Jeesusele: „Issand, tule alla, enne kui mu laps sureb!“

Nähes, et mehe motiiv pole mitte Jeesuselt kaubelda välja järjekordset imetegu, nagu tegid muud inimesed, vaid ta oli siiralt mures oma lapse pärast, lausub Jeesus: „Mine, sinu poeg elab!” Mida pidi mees nende sõnade peale tegema? Kas uskuda Jeesust või mitte? Minna koju, et vaadata poega, või minna kohe otsima abi mujalt? Küsimus on usus.

Sisuliselt on piibliloo isa olukord sama kui meil. Ta kuuleb Jeesuse sõna ja peab otsustama, kas seda sõna uskuda või mitte. Ilmselt oleks ta oodanud, et Jeesus oleks läinud tema poja juurde, pannud oma käed tema peale, palvetanud, võidnud teda. Jeesus ei tee seda, ta lausub vaid: „Mine, sinu poeg elab!” Uskuda seda või mitte? Usk tähendab usaldust Jumala vastu. Just selle valiku ees seisab mees, kas usaldada Jeesuse sõnu või mitte.

Meiegi oleme samas olukorras. Meie loeme Jumala sõna pühakirjast ja mäejutluses ütleb meile Jeesus: „Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja otsija leiab ja igale koputajale avatakse!“ (Matteuse evangeelium 7:7–8) Kas usume seda, kas usaldame Jumala tõotust?

Murelikust isast sai usklik isa, kui ta nägi, et poeg sai sel hetkel terveks, kui Jeesus oli talle öelnud: „Mine, sinu poeg elab!” Uskumine ja usaldus tõi kaasa palve kuulmise.

Kes usub, see võib kogeda, et Jumal peab kinni oma lubadustest ja aitab inimest. Miljonid inimesed on kogenud, et Jumal on nende palveid kuulnud ja neid aidanud. See kogemus toob neid inimesi kirikusse, see paneb neid edaspidigi palvetama ja tulema jumalateenistusele. Nii kasvab usust ja usaldusest välja usuline kogemus, kus inimene teab, et Jumal aitab teda.

Kui inimene on kogenud Jumala abi ja usub, siis on tema koht koguduses, kus ta saab olla koos nendega, kes on sama kogenud, mida temagi. Kogudus on koht, kus ristiinimesed saavad üksteist toetada.

Kogudus on koht, kuhu võivad tulla ka need, kes on oma eluga mures ja otsivad abi. Me ei tea, kellelt kuulis kuninga ametimees, et Jeesus tuli Galileasse, kuid keegi pidi talle seda rääkima. Kuigi piiblilugu ei maini seda isikut, oli temagi roll oluline. Nii on ka tänapäeva kristlase elus tähtis see, et ta ei hoiaks endale usku, et Jumal aitab, vaid oleks valmis minema ka hättasattunute juurde ja ütlema neilegi, et Jumal aitab.

Tõeline usk tähendab ka seda, et inimene on valmis seda usku teistele tunnistama ja selle läbi muutma maailma paremaks. Nii nagu Piiblis hakkasid Jeesuse abi peale uskuma isa ja kogu tema perekond, nõnda saame meiegi juhtides teist inimest Jumala kui abiallika juurde kasvatada usku siin maailmas. Ja see on hea tegu, sest usk annab elule aluse ja aitab kõigis muredes.

Kaido Soom

Tartu praostkonna vikaarõpetaja