Kes ma olen?

Et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel, keda te armastate, kuigi te ei ole teda näinud, kellesse te praegu teda nägemata ometi usute ja rõõmustate üliväga kirgastatud rõõmuga, kui te võtate vastu usu eesmärgi – oma hingede pääste. Seda päästet on hoolega otsinud ja selle üle juurelnud prohvetid, kes on ennustanud seda armu, mis teile on tulnud. Nad püüdsid välja uurida, mille kohta ja millisest ajast andis teateid nendes olev Kristuse Vaim, tunnistades ette Kristuse kannatusi ja neile järgnevat kirkust. Nendele ilmutati, et mitte neile endile, vaid teile, teie teenimiseks oli kõik see, mida nüüd teile on kuulutatud nende kaudu, kes teile taevast läkitatud Pühas Vaimus on toonud rõõmusõnumeid, millesse isegi inglid igatsevad kummardades vaadata

Peetruse esimene kiri 1:7–12

Ühel päeval küsis Õpetaja: „Mis on teie arvates kõige olulisem kõigist religioossetest küsimustest?”

Ta sai palju vastuseid:

„Kas Jumal eksisteerib?”

„Kes on Jumal?”

„Mis on tee Jumala juurde?”

„Kas on olemas elu pärast surma?”

„Ei,” ütles Õpetaja. „Kõige olulisem küsimus on: „Kes ma olen?””

Jüngrid said aimu, millele ta vihjas, kui nad kuulsid tema vestlust jutlustajaga:

Õpetaja: „Niisiis, sinu arvates läheb sinu hing surma järel taevasse?”

Jutlustaja: „Jah.”

Õpetaja: „Ja sinu keha jääb hauda?”

Jutlustaja: „Jah.”

Õpetaja: „Ja kus, kui tohib küsida, oled siis sina?”

(DeMello 1985, One Minute Wisdom)

Usu eesmärk on hinge pääste. Hing on kreeka keeles psychē . Vastav sõna on eesti keeles olemas. EKI ühendsõnastiku 2025 kohaselt on psüühe (rahva) hing, meelelaad; inimese teadvustatud ja teadvustamata vaimne elu (mõtlemine ja tundmused), „Võõrsõnade leksikonis” 2012 lisatakse: psüühe, (kr psychē),  hing; hingeelu, meelelaad.

Meie eestikeelne sõna psühholoogia ehk hingeõpetus on sellest sõnast pärit. Psüühe on eluhingus, mis teeb olendi elavaks, mis eristab teda surnust. Vanas Testamendis tähendab vastav heebreakeelne sõna samuti hinge, elu või hingeõhku. Kui Jumal puhub inimese ninasõõrmetesse eluhinguse, siis saab inimene elavaks hingeks. Savi ja põrm saab endasse psüühe. Kui siis inimene sureb, saab põrm jälle mulda, nagu ta on olnud, ja psüühe läheb tagasi Jumala juurde, kes tema on andnud.

Kui nüüd usu eesmärk on psüühe pääste, siis mis on see, mis päästetud saab? Kas see on minu see osa, millega psühholoogia tegeleb? See, mis on osalt mulle sünniga kaasa antud, osalt aga muutub pidevalt, teiseneb, võiks isegi öelda, et areneb? Või on see hoopis eluhingus, mille Jumal inimese sisse puhub ja mis siis päästmist vajab? Ja kui mina saan päästetud, siis kes on see mina, kes päästetud saab? Nii palju toredaid küsimusi …

Uues Testamendis tähistab psüühe elu ennast, elujõudu selle sõna füüsilises mõttes, samal ajal aga ka inimest tervikuna, tema isiksust. Kui Maarja ütleb: „Mu hing ülistab Issandat” (Lk 1:46), siis on siin teemaks Maarja tunnete, tahte ja kogemuse ühtsus tervikuna.

Kui Jeesus tõdeb, et terve maailma võitmisest poleks kasu, kui inimene oma hinge kaotab (Mk 8: 36–37), on siingi juttu inimese eksistentsist tervikuna – tema elu mõttest ja olemusest. Ka Peetrus (1Pt 1:9) osutab inimese kogu olemise tervenemisele Jumala juures, tema eksistentsi lunastusele.

Samal ajal ei ole psüühe keha vastand, need vastandused tulevad kreeka mõtteruumi hiljem. Psüühe/hing on elu terviklik mõõde, nii nagu vaim, hing ja ihu tähistavad kogu inimest. Inimene on niisiis tervik, kelle elu tuleb Jumalalt. Ta on psüühe, elav olend.

Peetrus siis peabki silmas mitte inimterviku ühe komponendi, vaid ikka inimese olemise terviklikku lunastamist. Usu eesmärk on elu mõtte, suhete ja inimese kogu olemuse taastamine Jumala valguses ja suhtes Tema endaga. Vähemalt Piibli valguses on inimese hing ja ihu küll eristatavad, kuid mitte eraldatavad. Inimene on tervik, kelle kogu elu on Jumala käes.

Inimese olemise psühhologiseerimine ja mõnikord ka dualistlik hinge ja ihu vastandamine ei tee inimesele head. Piibellik psüühe on kogu inimese eksistentsi tähistav, alati inimene tervikuna Jumala ees ja suhtes Jumalaga.

Teisalt on psüühe siis aga inimene kogu oma elukestvas arengus ja halbuses ehk poolikuses koos haavatavuse ja armastuse, hirmude ja lootusega. Kogu inimene koos kõige naha ja karvadega vajab ühendust elu Allikaga, et jääda elama.

Oli loengu aeg ja Õpetaja ütles: „Helilooja geenius peitub tema muusika nootides, aga nootide analüüsimine ei paljasta tema geeniust. Luuletaja suurus peitub tema sõnades, kuid tema sõnade uurimine ei paljasta tema inspiratsiooni. Jumal ilmub looduses, kuid ükskõik kui põhjalikult sa loodust ka ei uuriks, ei leia sa Jumalat, nagu sa ei leia hinge oma keha hoolika uurimise kaudu.”

Üks õpilastest küsis: „Kuidas me siis Jumala leiame?”

„Vaadates loodut, mitte seda analüüsides.”

„Ja kuidas tuleb vaadata?”

„Talupoeg asub otsima ilu päikeseloojangus, aga ta leiab ainult päikese ja pilved ja taeva ja maa horisondi – kuni ta mõistab, et ilu ei ole „asi”, vaid eriline viis vaadata. Sa otsid Jumalat asjatult, kuni mõistad, et Jumalat ei saa näha kui „asja”; ta vajab erilist vaatamisviisi – sarnast väikeste laste omale, kelle nägemist ei moonuta valmis doktriinid ja uskumused.”

(DeMello 1992, One Minute Nonsense)

Allan Kährik

Paistu ja Halliste koguduse hooldajaõpetaja